Lõpp. Punkt.

Nagu viimase aja sündmused näitavad, ei ole mul siia blogisse enam tarka midagi kirjutada. Õigemini, kirjutada oleks olnud veel nii mõndagi, aga seda oleks tulnud siis ka jooksvalt teha - seni kuni ma veel Jaapanis olin. Ei ole siin nüüd enam midagi targutada ega heietada. Millal ma sinna jälle lähen, seda mina enam ei tea, aga esialgu vähemalt leiate mind Eestist. Kui asi kisub kunagi väga karmiks, siis kasvõi tõde kuulutamas;)

Järjelugu vol 2

... sarjast "Please do it at home":) Ühesõnaga - ära telefoneeri rongis. Eestis võiks ka bussides jms paigus ära keelata. Jube lärmakas tundub.

Jaamades ja üldse rahvarohkemais paigus on praegu veidi ebamugav liikuda - iga 100 meetri peal võiks vabalt kohata mõnd politseinikku. Nad siiski ei jälgi, et matsid vales kohas telefoni ei kasutaks ega suitsukonisid maha pilluks, vaid turvavad G8 tippkohtumist, mis ei toimu isegi mitte Tokyos. See toimub kaugel Hokkaidol kuskil mägede vahel peidus. Ja kõik välismaalased on nüüd kahtlusalused. Nädal tagasi nõudis politsei meilt kõigi meie välismaalastest klientide isikuandmeid nende kaitsmise ettekäändel. Kus on nad siis, kui nende abi tegelikult vaja läheb? Vastus varnast võtta - "meil pole aega". Paraku on see näide tegelikust elust. Eriti hull on lugu, kui välismaalane hätta satub, sest välismaalane on alati ise kurja juur, a priori. Kui ma näiteks kaklusesse satun, pean kindlasti ise ka viga saama, nui neljaks. Muidu jään mina kui mittejaapanlane automaatselt süüdi. Jaapanlased usuvad siiralt, et kuritegevus on oluliselt kasvanud "tänu" riiki sisse lastud välismaalastele. Tegelikult on kuritegevus viimased 60 aastat üldse langustrendis olnud, aga meedia võimendab seda üle. Kusjuures ikkagi figureerivad maastikul jaapanlased. Kui siis üks välismaalane kuriteo sooritab, on meediakanalites pidu. Näete, seda me ju kogu aeg rääkisime! Nad on pahad, nii pahad!

Nu ei tea...

Ükskord sai Roppongis lustakalt aega veedetud. Ma juttu suurt ei viitsi vesta, Maarja juba kirjeldas seda (vt 5/26/2008 ja 6/01/2008), aga ma panen mõned pildid üles:) Enne sai suurel Aikido ürituselgi ära käidud. Trenni endasse ma muidugi ikka kuidagi ei viitsi minna:)

Vahepeal on asjad niikaugele arenenud, et ma olen juba ühe kohvri ära pakkinud, hulga asju minema visanud ja kuu lõpuks ühesuunalise lennupileti jaanitulede ja kohukeste maale ostnud. Aeg näitab, kas see just tark tegu oli:)

Asakusa line is blooming below

Nad on teksti redigeerinud lol Vt eelmist teksti siit lol

The Asakusa line transfer. Use an orange color ticket gate. Asakusa line becomes the transfer to go out to the ground. It participates from A6 exit and it blooms below.

Minu õpetaja koolis kõige parem ta

Mul lõpuks õnnestus ka oma õpsidega õlut jooma sattuda ja seda selletõttu, et grupivend kutsus igasuguseid kokku oma Jaapanist lahkumise peole. Pidu toimus Roosa Lehma nimelises baaris, mis on sisustatud a la 80-ndatest pärit mööbli ja hulga diivanipatjadega. Kuna ma sellest suurest kirjust seltskonnast eriti kedagi ei tundnud, siis maandusin õpside lauda ja meil oli väga lõbus. Ilmneb, et õpsid on ka inimesed:) Mäevärav kannatas silmnähtavalt nikotiinipuuduse all, mida lubas endale leevendada alles siis, kui olime lahkunud ja naisõpsid rongi peale pannud:)


See ongi Mäevärav aka Jaapani Clooney, jaapanipäraselt Kuruuni;) Muide, Schwarzennegerit tuntakse siin Shuwa-chani, Sylvester Stallone'i Shiruba-chani ja Brad Pitti Burapiina:)


Kõige parempoolsem seisev neiu on mu teine õpetaja, kükitav paarike on aga peoperemees ja-perenaine. Abielluvad peagi. See on seesama lugu, mis välismaa meestega enamasti juhtub, kui nad mõnda aega Jaapanis on viibinud;)

Kamakura2

Pidin ju jätkama Kamakura teemal. Ma ei tea, kas see, mis seal sõidab, on juba rohkem nagu tramm või ikka veel rong, aga kindlalt on ta veidi teistsugune kui Tokyos, sest sellel on puupõrand. Väga huvitav, selline kodukootud sõiduki moodi natuke. Pluss lillepotid rööbaste vahel ja elumajad rööbastele kindlalt lähemal kui meeter.

Nagu Asami ja Michikoga varemgi juhtunud, veetsime aega peaaegu et rohkem süües kui muud tehes. Jaapanlastel on kadestusväärselt hea seedimine, ma olin õhtuks söögisurma suremas.















Kõige põnevam asi, mida sõime, olid kalamaimud (jpn shirashi), just nimelt ainult Kamakuras pidavat saama neid ka toorelt süüa, me muidugi panime joonelt kalamaimurestorani, kus iga söök oli maimukestest või maimukestega. Ülemisel pildil on maimutempura, vähem ülemisel lihtsalt toores maim.

Neil on seal mingi teema ka sigadega. Äkitsi sattusime tänavale, kus oli mitu sealihavorstikestele spetsialiseerunud poodi ja restorani kobaras koos. Kamakura olla Jaapanis esimene, kus pandi käima meie mõistes vorstitööstus.

Nii et selline veidi kulinaarne reis oli. Amps.

Kamakura1

Nädal tagasi käisin lõpuks ära Kamakuras, nn Ida-Jaapani Kyotos, koos Asami ja Michikoga. See on see üks koht, kuhu kõik reisijuhid soovitavad minna suure templite jms ajalooliste monumentide rohkuse tõttu, vana pealinn nagu ta on (12.-14. sajand). Eks seal ole huvitavaid kohti jah, näiteks rahapesutempel. Üks pühamees arvanud hallil ajal, et peseks seal oma räpased mündid puhtaks ja kohe hakanud kõik riburadapidi sama tegema lootuses, et see raha kasvama paneb. Ma pesin igaks juhuks kohe paberrahad ja rahakoti ka puhtaks.



Muidugi käisime veel mitmes templis. Minu erilised lemmikud neis paigus on puutahvlid, kuhu inimesed oma soove kirjutavad lootuses, et Suur Soovide Täideviija neid loeb ja meeles peab. Kaks erilist pärli Kamakurast:




Seal asub ka Väga Suur Buddha Kuju. Sinna saab sisse ronida ja lausa palju inimesi korraga saab sinna sisse ronida.



Kuju seljal on kaks akent ja kui aknaluugid on lahti, siis näeb kuju välja nagu pisikeste tiivaköntidega suur põrnikas.



Jätkan hiljem, seal oli veel paar toredat asja.

Engrish

Väjaöelduna kõlab selle hotelli nimi kui miskit hiina keeli. Hotell asub Fuji kandis metsaserval ja võib-olla satubki sinna ka mõni hiinlane vahel.


Spinatikarri vikerkaarevärviliste kunnilt!


Get off your shoes! See silt oli üleval ühes Naganos asuvas onsenis.

Please refrain from putting on make-up in the train

Metroojaamadesse viimasel ajal tekkinud plakatid kutsuvad tibisid üles oma meiki kodus tegema. Jah, see on endiselt väga päevakohane, aintmaisaaru miks inglise keelde oli seda vaja tõlkida. Ma ei ole veel ÜHTEGI muud tibi peale jaapani tibide end rongis meikimas näinud. Minu jaoks oli isegi jaamapeldik sellise tegevuse jaoks kaua aega liiga avalik:) Teistpidi võttes, Tokyo rongid on tegelikult kaunis anonüümsed paigad, kus võib igast huvitavaid asju piinlikkustundeta teha, vaevalt keegi tuttav peale satub (mul on seda siiski juhtunud, et lambist suvalisi tuttavaid rongis või isegi linna peal kohtan). Üks naistuttav nägi hilisõhtuses rongis meest, käsi konkreetselt püksis. Ja sugugi mitte kuskil eemal nurgas, vaid lõdvalt keset vagunit pingil istumas, jalad laiali.

Aga ma pean ikka ühe toreda Engrishi ka üles riputama. Kui suurt kohvi soovite? Large/Medium/Hot?

Hello,Nice to meet you!

I am Michael from London found your penpal message on internet!
I have softbank phone!How about you?
If you have softbank too we can be friends,talk on phone free,meet!
Anatamo softbanku no keitai sukaemasuka?Muryo de denwa de hanashitte
aimashyo!?
I live in Tokyo! Call or send me message!
My phone number is ... !

Kui võluv! Softbankiga naisi ära rääkima? OOOO! Ups, aga minul on hoopis AU KDDI! See on seesama idikas! Fk I have never ever issued a "penpal message on internet"!

Karjalaskepäev

Eelmisel nädalavahetusel sai käputäis eestlasi jälle Fuji lähistel kokku, et kari suve tulekuks aasale lasta. Tähelepanek nr 1 - võta korraldamiseks lühike või pikk aeg, aga kokku saab ikka umbes samapalju inimesi:) Arvasime, et kui seekord varem sõna levitama hakkame, saame veel rohkem nägusid üle lugeda kui oktoobris, aga no ei ole vahet. Tähelepanek nr 2 - provianti ostma tohib kaasa võtta ainult naisi, sest mehed muutuvad poes kuidagi ärevaks ja tahaks kogu poe tühjaks osta ning see kehtib ühtemoodi nii toidu- kui alkoosakonnas:) Aga muidu läks ladusalt. Sai nalja ja naeru, kokakoolaga kiirmarineeritud šašlõkki, sinist kartuliputru, mille otsa torgatud nr 2 kujuline küünal (ikkagi 2. kokkutulek ju, vähemalt veerandikule meist küll), ussitanud tequilat ja lõpuks ma nägin isegi Fuji mäe ära. Jah, ma ei olnud teda mujalt enne näinud kui lennukiaknast. Räägivad, et Fuji näitab ennast ainult headele inimestele:) Seto laulik Õie lõi kohapeal talle laulugi. No vaevalt on Fuji varem setokeelset leelotamist kuulda saanud... Ja just seekord sai Baruto selle turniiri esimese võidu, millele me siis rõõmsalt muidugi teleka ees kaasa elasime. Ilus siniste silmadega eesti-jaapani poiss lehvitas ekraanil suures plaanis suurt eesti lippu...

Nädalavahetused on sealkandis suvitajaid täis, aga meie lõime kohaliku retrobussi juhil vist kõhu lausa lahti. Pisike Naksitralli moodi buss (kes selliseid veel vene ajast mäletab) ei tahtnud meid kümmet esialgu pealegi võtta, aga kui ma kinnitasin, et me oleme tõesti nõus bussis ka seisma, siis saime peale. Aga kus kukkus telefoneerima ja kohe abiväge kohale kutsuma ja järgmises peatuses sattus peaaegu lausa paanikasse - sealt tahtis umbes sama suur grupp välismaalasi peale tulla. Neid ta ise peale ei võtnudki ja meilegi jõudis poole tee peale abibuss vastu:)















Vaata ka Silveri muljeid.

Ja ohtralt pilte leiab siit.

Telekaunitar Eiko Koike

Ah jah, käisin siiski ise ka korra hanamil, aga kui olin mina kohale jõudnud, hakkas 10 minuti pärast vihma sadama.

TV saade oli nüüd eetris ka ära ja härrastega lõunal (pigem õhtujoomal) ka käidud. Isegi Tokyo tundub vahel väikelinn. Tuli jutuks, kas nad eestlastega ka varem kohtunud on. Ilmnes, et jah, üks noorsand oli paar aastat tagasi baaris paari eestlannaga tutvunud, nendega väheke hänginud, aga siis nende jäljed kaotanud. Näitas telefonist piltegi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägin neil tuttavat, kellega olin just eelmisel päeval õhtustamas käinud. Poiss ise oli suurest rõõmust lausa šokis ja ülejäänud õhtuks oli teema kindlustatud. Kui suur võiks olla tõenäosus, et kaks 84-st ametlikult Jaapanis resideeruvast eestlasest (aasta tagune seis) kohtuvad erinevatel aegadel ja asjaoludel ühte ja sedasama jaapanlast 12 miljonist tokyolase seas?

Saate üks ankruid on Eiko Koike, gravure idol (jaapani modell, kes peamiselt poseerib bikiinides, trikoodes ja muus provokatiivses riietuses meestele suunatud ajakirjadele), näitlejanna ja muidu sekspomm, kes häbenemata oma rinnapartiid ka teiste saadete külalisena demonstreerib. Suur korv ja ilus näolapp on pilet suurele kuulsusele (ilusa kehaga on nad enamasti kõik niikuinii). Mitte et ma pahasti arvaks, ta on tõesti kadestamisväärselt imeilus.


Paar videot telesaadetest, kus ta külalisena viibib. Esimeses mõõdab teine teletäht, kui pehme või kõva ta rind on, teises katsub teda saatejuht ahv, pannes ta kavalalt enne magama:) See viimane saade on eriti lahe, ahv teeb südaöösiti muidu nagu uudistesaadet, aga pakub ka muud meelelahutust:) Selle lõigu lõpus imiteerib ta ühte suurt Osaka teletähte Hard Gay'd, kes on tõeliselt rõve tüüp. Eraelus pidavat ta tavaline hetero olema, aga no tal on oma nišš.





Ja siin on Razor Ramon Hard Gay ise kogu oma ilus. Tal on siiski oma võlu:)

Ikka sportlikus vormis

Praegalt on siin jälle Kuldne Nädal, mida jaapanlased ootavad sama pingsalt kui meie jaanipäeva. Enne puhkepäevadele suundumist tegin ma vist ühe oma viimase aja rekordpäevadest - jalutasin (enamasti pooljoostes) erinevates linnaosades kokku vähemalt 10km. Kõlab endalegi uskumatult, aga see tõesti võiski nii olla, kui arvestada, et kõndimisaega tuli kokku umbes 2,5 tundi ja rahulikus tempos läheb mul 15min km peale. Seekord oli 10 kohtumist/ülesannet erinevais paigus risti-rästi läbi linna. Muidugi kasutasin ma ohtralt ka metrood ja muid rongiliine marsruudil Tsutsujigaoka - Meidaimae (kaardilt väljas, lähim punkt Sasazuka) - Shibuya - Hanzomon, Yotsuya - Asakusabashi, Asakusabashi - Daimon - Azabu-Juban, Roppongi - Tochomae - Ushigomeyanagicho, Ushigomeyanagicho - Shinjukunishiguchi - Shibuya, Shibuya - Mejiro, Ochiai-Minaminagasaki - Shinjukunishiguchi, Shinjuku - Sakura-Josui, Sakura-Josui - Sengawa (mõlemad kaardilt jällegi väljas, lähim ikka Sasazuka) :S Mitte et see teile midagi muud ütleks, et küll on ikka pikk rida, aga 10 aasta pärast ajan ise näpuga järge ja vaatan, et oi oli tõesti pikk rida:) See on kogu mu sport ja sedagi harrastan 8cm kontstel:)

Samapalju kui Kuldset Nädalat (ehk rohkemgi) oodatakse seda aega, kui kirsid õitsema lähevad. See aeg on praeguseks juba ammu läbi, aga ma mõned pildid sellest ikka üles riputan.







Kirsid on jaapanlaste rahvuslik uhkus ja hanami (tlk kirsiõite vaatamine) on nende rahvuslik traditsioon. See on lausa sisemine sundus, mis ajab inimese õue õisi imetlema, kasvõi hetkeks, kui see aeg käes on. Hanamil on tegelikult rohkem selline kohustusliku joomapeo maik man. Nii kui kirsid õide puhkevad, langeb jaapanlastele koorem kaela. Peaks kuskile puu alla piknikule minema sõpradega, perega, töökaaslastega... Esimesed kaks on siiski nagu vaba valik, aga viimane eriti ei ole. Kui boss ütleb, et tuleb minna, siis tuleb ka minna. Firma kõige rohelisemad saadetakse poolest päevast kohta hoidma ja ülejäänud tulevad siis sakstena tööpäeva lõpuks. Võidab see, kes omal jalgel koju suudab minna. Minu õnn, et minu boss läänestunud on, ei tema pea sellest hanamist suurt midagi:)

Kord Mäevärav all ja mina peal, kord...

Kuigi mul üks suur kool on suisa pooleli jäänud ja motivatsiooni lõpetamiseks ei jagu (raha muidugi ka eriti mitte), pole mul päris pääsu kooli kui sellise eest kuhugi. Juba kõva aastajagu käin ühes keeltekoolis paar korda nädalas jaapani keele tunde võtmas, mis teoreetiliselt peaks mu aju kiires tempos kanjide ja tohutu sõnavaraga täitma, aga praktiliselt käivad need kui tuul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See-eest on tunnid alati tohutult huvitavad.

Mul on kaks õpetajat - noor neiu ja keskealine härrasmees. Minu eriline lemmik on too härrasmees, kelle nimi Yamaguchi võiks tõlkes olla Mäevärav. See on päris levinud nimi, paraku ka yakuza (Jaapani maffia) seas. Suurimaid klanne on just nimelt Mäevärava klann. Ma rõõmuga tuletan talle seda aeg-ajalt meelde, vastukaaluks tema nokkimistele. Näiteks tõi ta vanasti ilusatest meesnäitlejatest juttu tehes esile Brad Pitti (kui meil grupis ka nooremaid neide oli, enamuse ajast on kogu grupp koosnenud vaid minust). Mina pakkusin, et minule toodagu näiteks hoopis George Clooney. Ta ei unusta seda iial ja kus vähegi teemaga haakub, ta Clooneyle ka vihjab. Muuseas olevat teda sageli peetud Jaapani George Clooneyks (teeb kavalat nägu ja silitab lõuga):)))

Täna õnnestus mul Mäevärav päris ärevile ajada. Tuli jutuks, miks on Eestis sündivus suurim just märtsis ja septembris (septembris on suurim ka Jaapanis). Selge ju - jaanipäev ja jõulud. Jõuludest ta saab aru, enam-vähem sama pull toimub siin ka. Aga miks jaanipäev ometi? Proovisin pikalt-laialt seletada, misasi on jaanipäev ja mida siis tehakse. Kuna päev on pikk ja magada ei saa, siis saavad inimesed kokku (ei, mitte sugugi ainult noored omavahel ja mitte sugugi ainult lapsetegemise eesmärgil), teevad lõkke üles, joovad hästi palju, hüppavad üle lõkke ja lähevad metsa lille otsima. Lillejutu koha peal oli õps juba naeru kätte suremas - Aitab! Aitab! Detaile ei ole vaja!

Üldiselt tulebki kodustel teemadel vähe tagasi tõmmata, sest rühmaga hiljuti liitunud saksa noormees (nüüd on meid siis juba kaks!) jäi juba mõttesse, et kas meil on siis jaapani keele tunnid või Eesti kultuuriloo tunnid? Tjah, õpsiga kahekesi oli mõnes mõttes lihtsam, siis käis ta mulle vahel ka psühholoogi eest:)


Hiljem lisatud: Lilled seostuvad tõenäoliselt paljudele jaapanlastele geishade ja prostituutidega. Geishade elegantne maailm on "lillede ja pajude maailm" (jpn karyukai) ja nad ise elavad "lillelinnades" (jpn hanamachi). Kõrgklassi prostituute aga kutsutakse "esimesteks lilledeks" (jpn oiran).

Kujutasin juba ette, mis pildid Mäeväraval silme ees kangastusid. Naeru varjus ta ilmselt pühkis mõttes otsa eest hirmuhigi, kartes, et julm välismaa naine võibki rääkima hakata, mis täpselt juhtub lilledega metsas, aga siis ta oleks ilmselt punastanud ja see oleks jube piinlik olnud:) Kehtib vist küll enamuse jaapanlaste kohta - seksist ei räägita.

Telepang

Nüüd ma küll astusin ämbrisse - sattusin Jaapani televisiooni jutusaatesse. Juhtus see ühel vabariigi aastapäeva paiku väisatud vastuvõttudest kohatud teletegelase pealekäimisel, kellele esialgu püüdsin küll minust soravama keelekasutusega persoone sokutada, aga ei õnnestunud asja enda kaelast ära veeretada. Saade on Eesti populaarsematest telesaadetest, mida kolm kohalikku eestlast kommenteerima olid kutsutud. Ma muidugi arvasin, et tulevad Pealtnägija, Ärapanija jms, aga tulid Võsareporter, Normanni show, Mine metsa! ja Puhka Eestis! Enne salvestust tegin omast arust hoolega kodutööd - vaatasin lindistused läbi, mõtlesin, mida tarka öelda võiks ja õppisin uusi sõnu... Kui kohale jõudsin ja teisi eestlasi kõnelemas kuulsin, vajus süda ikka päris saapasäärde, aga joosta polnud muidugi enam kuhugile:) Diskussioon nägi välja nii, et kui mul oleks midagi öelda olnud, siis läks mul sõnavara peale mõtlemisega nii palju aega, et juba tuli uus teema peale, ja kui tekkis momente, kus ma oleks vahele mahtunud, olid parasjagu sellised teemad, millest ma eelkõige keele pärast ei saanud suurt arugi mitte. No kõva viis korda ikka tegin suu siiski lahti ja seda 50-minutise saate jaoks:) Aeglane olen, reaktsioon on selgelt puudulik. Aga siiski, tundus, et saade võib tulla huvitav. Rääkisime kassina Eestisse ümber sündinud Leninist, Pronkssõdurist, eestlastest ja venelasest, saunast... Ja ma arvan, et meie kolmik nägi ka päris efektne välja - brünett daam punases ja valges, blond daam mustas (mõlemad imeilusad, muide!) ning punapea punases ja valges (see oli kindlasti vandenõu - kahtlustan, et juustevärvi pärast mind sinna vaja oligi irw). Saatemeeskond aina ohhetas ja ahhetas, küll meie garderoobivaliku pärast (mis ei olnud eelnevalt omavahel kokku lepitud), küll meie pikkuste ja mille iganese pärast veel.

Väga suurt vaatajaskonda see saade ehk siiski ei leia, sest eetrisse läheb ta kaabeltelevisioonis. Kel (eelkõige siis kohapealsetest) huvi on, siis NHK BS1 27. aprillil kell 22.10 ネクスト世界の人気番組 (tlk järgmine ülemaailmne telehitt vms).

Näete siis, Jaapanis võib peaaegu iga mats telekasse sattuda. Ja ees on veel ootamas lõuna programmi direktoriga brrr.

Ahvidega vannis

Kaarina ja Raineriga käisime ka Jigokudanis ahvidega vannis, peaaegu. Naganos mägede vahel asuvas Jigokudanis (tlk põrguorus) on palju kuumaveeallikaid. Mingil põhjusel on sealsed ahvid endale külge saanud harjumuse onsenis käia (väidetavalt algas see 60-ndatel, mil ühel igavleval igapäevasel onsenis käijal õnnestus kuu aja pikkuse meelitamise tulemusena endale ahve seltsiks meelitada). Talvisel ajal ronivad ahvid päeva saabudes mägedest alla onseni ennast soojendama ja lähevad üles tagasi, kui pimedaks läheb. Ma ei tea, kui soe nende vesi oli, aga inimeste onsenis oli seal vesi nii kuum, et anna otsad. Külma vett lihtsalt ei olnud! See pole ilmselt siiski igapäevane, sest mingil hetkel hakkas personal ringi jooksma ja üksteisele vee teemal karjuma, aga meie jaoks oli juba hilja. Nii räpases võõrastemajas polekski nii väga end pesta tahtnud:) Korakukan Jigokudani ryokan asub mugavalt ahvipargi külje all. Peale ahvide naabruse on see külalistemaja kuulus ka selle poolest, et ühena väga vähestest omataolistest on seal võimalik meestel ja naistel koos onsenis käia (tavaliselt on vannid eraldi). Pluss see, et vanniskäijad on avalikult ümbrusele eksponeeritud:) Tulikuumas vannis ligunedes sattusime päris mitmete turistide vaatevälja. Pärast tuli sinna ka üks ahv meile seltsi, aga meie enam vanni ei suutnud minna:)












Enne ahvitrippi käisime veel Hokusai muuseumis - sellesama mehe omas, kes tegi kuulsad 36 vaadet Fuji mäele ja palju muid. Muuseum oli pisike ja palju seal vaadata polnud, aga see, mis väljas oli, oli sinnaminekut väärt. Mõned lingid tema kuulsamatele töödele (neid me oma ihusilmaga ei näinud):

Suur laine
Punane Fuji
Kalamehe naise unenägu (veidi pornograafiline)

Libajaapanlased

Ma üldiselt arvan, et välismaalasel ei sobi end kohaliku rahva rõivasse eriti toppida. Tunduks ka üsna koomiline näha näiteks jaapanlast või aafriklast eesti triibuseelikus. Ja senini suutsin ka ise hoiduda end kimonosse pakkimast, kuni tuli Kaarina ja ma mõtlesin, et teeks ikka selle nalja ka koos temaga ära:) Harajukus on üks fotostuudio, kus iga soovija riietatakase maikoks (tulevaseks geikoks), geikoks (Kyoto geishaks), samuraiks vms. Meist said maikod. Kõik on paras ersats, aga eemalt paistab ikka üsna efektne. Lähedalt vaadates... grimm on lihtsalt kohutav. Valge pasta on hõre, huulepuna on liiga palju (õigem oleks vaid pisike roosinupp huulte keskele teha), meetriseid võltsripsmeid pole üritatudki oma ripsmetele pisavalt lähedale kleepida ja hambad tunduvad kõige selle taustal kohutavalt kollased:) Kusjuures eriti hirmsad tundusid meile me sinised silmad! Ikka ei peta kedagi ära, välismaalane jääb välismaalaseks (ei aidanud ka see, et silmad teibiga vidukile tõmmati) - vaata ka pilte stuudio kodulehel:) Muide, sellel kodulehel on ka Inga pilt (kollases kimonos maiko eelmise aasta juunikuu galeriis). /2023: Stuudiot enam pole/

Aga tegelt oli ikkagi lahe ja mulle jubedalt meeldis mu punane kimono!