Lõpp. Punkt.

Nagu viimase aja sündmused näitavad, ei ole mul siia blogisse enam tarka midagi kirjutada. Õigemini, kirjutada oleks olnud veel nii mõndagi, aga seda oleks tulnud siis ka jooksvalt teha - seni kuni ma veel Jaapanis olin. Ei ole siin nüüd enam midagi targutada ega heietada. Millal ma sinna jälle lähen, seda mina enam ei tea, aga esialgu vähemalt leiate mind Eestist. Kui asi kisub kunagi väga karmiks, siis kasvõi tõde kuulutamas;)

Järjelugu vol 2

... sarjast "Please do it at home":) Ühesõnaga - ära telefoneeri rongis. Eestis võiks ka bussides jms paigus ära keelata. Jube lärmakas tundub.

Jaamades ja üldse rahvarohkemais paigus on praegu veidi ebamugav liikuda - iga 100 meetri peal võiks vabalt kohata mõnd politseinikku. Nad siiski ei jälgi, et matsid vales kohas telefoni ei kasutaks ega suitsukonisid maha pilluks, vaid turvavad G8 tippkohtumist, mis ei toimu isegi mitte Tokyos. See toimub kaugel Hokkaidol kuskil mägede vahel peidus. Ja kõik välismaalased on nüüd kahtlusalused. Nädal tagasi nõudis politsei meilt kõigi meie välismaalastest klientide isikuandmeid nende kaitsmise ettekäändel. Kus on nad siis, kui nende abi tegelikult vaja läheb? Vastus varnast võtta - "meil pole aega". Paraku on see näide tegelikust elust. Eriti hull on lugu, kui välismaalane hätta satub, sest välismaalane on alati ise kurja juur, a priori. Kui ma näiteks kaklusesse satun, pean kindlasti ise ka viga saama, nui neljaks. Muidu jään mina kui mittejaapanlane automaatselt süüdi. Jaapanlased usuvad siiralt, et kuritegevus on oluliselt kasvanud "tänu" riiki sisse lastud välismaalastele. Tegelikult on kuritegevus viimased 60 aastat üldse langustrendis olnud, aga meedia võimendab seda üle. Kusjuures ikkagi figureerivad maastikul jaapanlased. Kui siis üks välismaalane kuriteo sooritab, on meediakanalites pidu. Näete, seda me ju kogu aeg rääkisime! Nad on pahad, nii pahad!

Nu ei tea...

Ükskord sai Roppongis lustakalt aega veedetud. Ma juttu suurt ei viitsi vesta, Maarja juba kirjeldas seda (vt 5/26/2008 ja 6/01/2008), aga ma panen mõned pildid üles:) Enne sai suurel Aikido ürituselgi ära käidud. Trenni endasse ma muidugi ikka kuidagi ei viitsi minna:)

Vahepeal on asjad niikaugele arenenud, et ma olen juba ühe kohvri ära pakkinud, hulga asju minema visanud ja kuu lõpuks ühesuunalise lennupileti jaanitulede ja kohukeste maale ostnud. Aeg näitab, kas see just tark tegu oli:)

Asakusa line is blooming below

Nad on teksti redigeerinud lol Vt eelmist teksti siit lol

The Asakusa line transfer. Use an orange color ticket gate. Asakusa line becomes the transfer to go out to the ground. It participates from A6 exit and it blooms below.

Minu õpetaja koolis kõige parem ta

Mul lõpuks õnnestus ka oma õpsidega õlut jooma sattuda ja seda selletõttu, et grupivend kutsus igasuguseid kokku oma Jaapanist lahkumise peole. Pidu toimus Roosa Lehma nimelises baaris, mis on sisustatud a la 80-ndatest pärit mööbli ja hulga diivanipatjadega. Kuna ma sellest suurest kirjust seltskonnast eriti kedagi ei tundnud, siis maandusin õpside lauda ja meil oli väga lõbus. Ilmneb, et õpsid on ka inimesed:) Mäevärav kannatas silmnähtavalt nikotiinipuuduse all, mida lubas endale leevendada alles siis, kui olime lahkunud ja naisõpsid rongi peale pannud:)


See ongi Mäevärav aka Jaapani Clooney, jaapanipäraselt Kuruuni;) Muide, Schwarzennegerit tuntakse siin Shuwa-chani, Sylvester Stallone'i Shiruba-chani ja Brad Pitti Burapiina:)


Kõige parempoolsem seisev neiu on mu teine õpetaja, kükitav paarike on aga peoperemees ja-perenaine. Abielluvad peagi. See on seesama lugu, mis välismaa meestega enamasti juhtub, kui nad mõnda aega Jaapanis on viibinud;)

Kamakura2

Pidin ju jätkama Kamakura teemal. Ma ei tea, kas see, mis seal sõidab, on juba rohkem nagu tramm või ikka veel rong, aga kindlalt on ta veidi teistsugune kui Tokyos, sest sellel on puupõrand. Väga huvitav, selline kodukootud sõiduki moodi natuke. Pluss lillepotid rööbaste vahel ja elumajad rööbastele kindlalt lähemal kui meeter.

Nagu Asami ja Michikoga varemgi juhtunud, veetsime aega peaaegu et rohkem süües kui muud tehes. Jaapanlastel on kadestusväärselt hea seedimine, ma olin õhtuks söögisurma suremas.















Kõige põnevam asi, mida sõime, olid kalamaimud (jpn shirashi), just nimelt ainult Kamakuras pidavat saama neid ka toorelt süüa, me muidugi panime joonelt kalamaimurestorani, kus iga söök oli maimukestest või maimukestega. Ülemisel pildil on maimutempura, vähem ülemisel lihtsalt toores maim.

Neil on seal mingi teema ka sigadega. Äkitsi sattusime tänavale, kus oli mitu sealihavorstikestele spetsialiseerunud poodi ja restorani kobaras koos. Kamakura olla Jaapanis esimene, kus pandi käima meie mõistes vorstitööstus.

Nii et selline veidi kulinaarne reis oli. Amps.

Kamakura1

Nädal tagasi käisin lõpuks ära Kamakuras, nn Ida-Jaapani Kyotos, koos Asami ja Michikoga. See on see üks koht, kuhu kõik reisijuhid soovitavad minna suure templite jms ajalooliste monumentide rohkuse tõttu, vana pealinn nagu ta on (12.-14. sajand). Eks seal ole huvitavaid kohti jah, näiteks rahapesutempel. Üks pühamees arvanud hallil ajal, et peseks seal oma räpased mündid puhtaks ja kohe hakanud kõik riburadapidi sama tegema lootuses, et see raha kasvama paneb. Ma pesin igaks juhuks kohe paberrahad ja rahakoti ka puhtaks.



Muidugi käisime veel mitmes templis. Minu erilised lemmikud neis paigus on puutahvlid, kuhu inimesed oma soove kirjutavad lootuses, et Suur Soovide Täideviija neid loeb ja meeles peab. Kaks erilist pärli Kamakurast:




Seal asub ka Väga Suur Buddha Kuju. Sinna saab sisse ronida ja lausa palju inimesi korraga saab sinna sisse ronida.



Kuju seljal on kaks akent ja kui aknaluugid on lahti, siis näeb kuju välja nagu pisikeste tiivaköntidega suur põrnikas.



Jätkan hiljem, seal oli veel paar toredat asja.