Ka jaapanlased koovad. Isegi mulgi mustreid koovad.

Ma olen kaua aega blogimisest hoidunud küll ühel, küll teisel põhjusel, aga tegelikult olen ma lihtsalt laisk, eksole. Ka jaapanlastele meeldib ennast jube tähtsaks teha sellega, et neil kunagi vaba aega ei ole, ju ma siis lähen ka lihtsalt trendiga kaasa. Näiteks panin juba mitu nädalat tagasi omale plaani külla minna Asamile 18. jaanuaril, sest siis peaks meil kõigil AEGA olema selleks, et üheskoos (vist) seenesuppi keeta.

Tegelikult on vahepeal igast asju toimunud, aga ajendas mind seekord kirjutama eilne külaskäik ühe vanapaari, jaapanlasest sõbra vanemate tagasihoidlikku häärberisse. Või noh, mis vanad nad nüüd niiväga. 60-ndates mees, kes näeb ka samapalju välja, ja natuke noorem naine, kes näeb palju noorem välja. Aga ma olen õppinud juba isegi jaapani naiste vanust välimuse järgi ära määrama, vat milline edu juba. Sellel, miks ma sinna sattusin, on suhteliselt koomiline eellugu. Mind kutsus neile külla nende poeg M., paras paskaak, kellega tutvusin tänu Eestist tulnud turistidele:D Olete kindlasti kuulnud, et meie sumokangelasest valmib film. Filmitegijatel vaja muidugi filmida ja selleks on vaja siia tulla, mitte kangelane koju saata, onju. Aga töö ja vile ikka üheskoos ja nii oli see seltskond kevad-suvel mingis enne-und-viskame-nooli-kõrtsis M-ga kohtunud. Samal kevad-suvel toimusid Tokyos EU filmipäevad, mille raames näidati isegi Eesti filmi - Kõrini! siis sedakorda, mille tegija ka sumomeest flmis ja nooli viskas. See oli kohe nii suur sündmus, et terve kamp eestlasi, nooleviskajaid ja muid tegelasi aeti kokku filmi vaatama ja pralletama. Film oli muidugi hea ja vääris üritust, ja ainuüksi see sündmus ise, et meie film siin... No kus sa saadki teisiti. M. nägi esimest korda nii palju eestlasi ja sai sumomehegagi juttu ajada, kellest enne vaid aupaklikus kauguses mööda oli vahel jalutanud.

Nüüdseks on filmimehed muidugi ammu monteerima läinud, aga kes siia on jäänud? M. käib nüüd sumokaga regulaarselt pekki söömas ja minu on pannud tegema midagi ennekuulmatut - jaapani pop-bändile laulusõnu kirjutama. See on kohutav, aga naljakas. Proovige kirjutada ingliskeelseid sõnu jaapani tibinale, kes kitarri küll mängib ja laulab nagu ka, aga inglise keelt sõnagi ei räägi ja isegi EI HÄÄLDA. Nüüd oli aga äkitselt vaja uus plaat ingliskeelne teha! Samas teab ta üsna täpselt, millest ta laulda tahab. Töö käib siis selliselt, et tema annab M.-le juhtnöörid, kaasa arvatud mõned sõnad, mida ta tahaks laulus laulda (sellised siis, mille tähendust ta ilmselt juba teab:D) ja M. kirjutab. Paar eriti haledat laulu oleme koos kirjutanud, kuna tema on rohkem selline raskema muusika fänn (enam mitte eriti aktiivne trummar, muide!) ja väidab, et plikade teemasid ta ei valda. Said sellised lihtsakesed ja peaksid olema ka suhteliselt kergelt hääldatavad... Millal päris plaat ise valmis saab, veel ei tea, sest kuskilt on vaja vahepeal ka neid onusid otsida, kes õudsalt raha tahaksid anda. Bändi nimi on muide THE CIGARPOCKETS ja siin näidiseks lugu tema eelmiselt plaadilt:



Et siis tasapisi alguse juurde tagasi minnes, eks siis M. on emmele-issile ka oma uutest eesti tuttavatest nii palju kõnelenud, et need ka näha tahtsid, mis loom see eestlane õige on. Sumokat ta kohale vedida ei jõudnud, aga vanematel oli vist minugagi lõbus:D Isa töötab samal alal, mis minagi ja ema koob samasuguseid mustreid, mis minugi ema. Lubasin talle kodust kaasa osta kudumisraamatuid ja erutasin neid oma verivorstijutuga nii palju, et lubasid sedagi proovida, kui ma vaid kohale toon:D Mul oli au koguni pereisale sünnipäevakingitust valida ja neid seljataga oma jaapani vanemateks pidada:D

Müüjatibidest

Ma arvan, et Tokyo noortel neidudel on raskusi väikeste asjade loendamisel. Iga kord, kui ma pakun poes maksevahendina üle 10 ühejeenise, satuvad müüjaneiud peaaegu paanikasse. Korraga nad ei oska enam raha lugeda ja nad muutuvad justkui lasteks, kellele on keeruline mündilugemise ülesanne antud, tõstes neid meeleheitlikult keskenduda püüdes ühest hunnikust teise ja tagasi. Pikalt nad ei julge mind vist ka saata, vaid üks vanamutt korra saatis, tema piiriks oli 20 ühejeenist. Ma läksin ka, aga koos ostuga ja vähemalt need ühejeenised jäid ikkagi talle:) Igal juhul on mul neid veel palju ja ma kavatsen eriti neid müüjatibisid veel mõnuga piinata:) Nad on tõesti tore vaatepilt oma saamatuses.

Pimedad Roppongi ood

...

- Arme tana palju joo!
- Ongi eestlased voi?! On jah! Mis te teete siin?
- Modellid oleme! ... Issand, ma suudlesin oma manedzeriga!

...

- Kui vanad te, tudrukud, olete siis ka?
- Tegelikult... 16, aga... tegelikult agentuur teab ka, et 16!
- Nooh, olge siis ikka ettevaatlikud...

...

Olime oodanud sind kaua

Koigile, kes uudiseid kuulavad - taifuun kais ule pea, aga viga ei teinud, maavarin raputas korralikult, aga ka viga ei teinud. Tokyot nad molemad ainult riivasid. Taifuunist andis marku kahepaevane paduvihm, mis paadis eile ohtul imeilusa ja selge taevaga, aga mille tottu Karin, kes mul nadalajagu kulas oli, Kyotosse ei paasenud - sest shinkanseni liinil oli onnetus olnud ja rongiuhendus oli katkenud umbes 10 tunniks. Tana on ilm veel parem kui eile ohtul, aga 10.13 Niigatas toimunud maavarin M6.8 toi uuesti elevust majja, sest see raputas moodaminnes ka Tokyot monusasti. Tapsustades asja Eesti raadios kuuldud uudiseid - epitsenter oli Niigatas 17km merepinnast allpool, vigastatuid oli seal vahemalt 150, neist 100 toimetati haiglasse. Shinkad pidid tana ikka soitma, vahemalt Karin pole veel tagasi tulnud...

Mulle meeldib argata maavarina peale...

Hokkaido, 2. ja 3. paev

Teisel paeval siis joudsin lopuks Kushirosse, linnakesse saare teises otsas ookeani aares. Pererahvas soidutas mind looduskaunitesse kohtadesse Akan Rahvuspargis ja Kushiro sookaitsealal. Akanis kaisime kahe kraatrijarve aares ja uhe aktiivse Iozan nimelise vulkaani jalamis, kus pulbitseb vaavel ja loomulikult lohnab madamuna jarele. Uks jarv oli eriti lahe - kuigi jarvevesi ise on kulm, on rannaliiv soe selle all pulbitsevate kuumaveeallikate tottu. Kui natuke liivas urgitseda, saab vee kohe katte, tore koht lastele ja mitte ainult. Ulemine pilt on tehtud selle jarve aares, kus ma parasjagu soojendan varbaid sellises allikas.

Iozan, mille lohna oli juba mitu kilomeetrit eemale tunda.

Lahke pererahvas teise jarve taustal. Kolmandal paeval vedasid nad mind ka Vaikse Ookeani aarde sealihadon'i sooma (liha riisil, tolle restorani oma pidi eriti maitsev ja kuulus olema. Maitses muidu kull), nuud on siis see ookean ka nahtud. Ja soppama, oehh. Kushiro on nii eemal tsivilisatsioonist, et vahe moodsama kaubamaja avamine on ikka paris suur sundmus. Katsuko otsustas mulle meeneks riideid osta, millest kujunes piinlik vahejuhtum, kuna uhel kallil seelikul lohkusin luku ara (aga poerahvas polnud kuri, sest teise seeliku ostsime ikka ara). Ja ilmselt tahtis ta niisama valismaalasega ringi patseerida ja feimi koguda, sest valismaalasi on sealkandis ikka vaga-vaga vahe. Ma nagin kokku umbes kolme.

Vot selline reis oli.

Saigi lopuks villand

Kurjam kull, juhilube ei ole mulle ilmselt ikka ette nahtud. Tana, kui oleks pidanud kuuendat korda soidueksamile minema, jain ma lihtsalt magama.

Hokkaido, 1. paev

Peale Ulle kojuminekut kaua kurvastada ei saanud, vaid votsin kohe ette kulaskaigu Hokkaidole ammusele kirjasobrale Katsukole kulla. Planeeritud oli seda juba kaua, aga reaalsuseni joudis asi alles siis, kui hakkasin taipama, et kuidagi piinlik juba - nii kaua juba Jaapanis oldud kull, et oleks voinud juba ammu ara kaidud olla. Katsuko on umbes 50-aastane koduperenaine, kes talitab Kushiros inseriteaduste professorit ja kolme last. Vanem neist on tegelikult juba nii suur, et sel aastal lopetas kooli ja kolis kuskile Tokyole lahemale.

Olime molemad piisavalt arevil kohtumise parast, et kas ikka sujub samamoodi nagu kirjavahetus. Eriti mures oli Katsuko, sest suvatsesin resi ette votta tapselt enne Kuldset Nadalat, mil jaapanlased tohutult ka ise reisima kukuvad. Vottes kuulda vanema ja targema inimese nou, lendasin siit Sapporosse ja Sapporost soitsin rongiga Kushirosse. Poleks pidanud uskuma, et niimoodi odavam on. Otse Kushirosse minnes oleks ka kiiremii saanud, sest rongisoit oli veel pikem kui lend, uhh.

Hokkaido on ikka vaga teistsugune Tokyoga vorreldes, selline metsik ja magine kuidagi. Miski veel ei oitsenud, paljud puudki polnud veel lehtes - kohe niipalju on kevad seal hilisem. Torkasid silma ka sinised katused, ei tea kas see on lahima naabri Venemaa moju voi mis. Esimese paeva veetsin Sapporos, Hokkaido prefektuuri pealinnas. Laksin kohale nagu loll turist, ilma piisava ettevalmistuseta. Paar kohta leidsin ules nagu Moiwa magi, kust avaneb vaade tervele linnale, ja hotelli. Otsisin usinalt ka mingit skulptuuriparki, aga sellega laks natuke nihu, istusin vale bussi peale ja raiskasin niisama aega. Sellest kolkast kuhu ma sattusin, sain ma valja, aga parast sattusin veel hullemasse, kui laksin mingit onsenide piirkonda avastama. Ka sinna tuli bussiga minna, aga mingil hetkel hakkas paanika tekkima, et kuidagi jube kaua on juba soidetud, akki olen juba peatused koik maha maganud ja kas see uldse on ikka oige buss ja suund, nii et huppasin maha esimeses, mis kolas onseni moodi. See oli vaga korvaline ja kohe koht, aga no kui ma juba seal olin, otsustasin onseni ka ules leida. Leidsingi uhe. Astusin sisse. Maksin raha. Votsin riided seljast ara. Istusin vanni. 5 minutit suutsin vast seal olla, rohkem ei kannatanud, siis laksin puhast vett otsima. Hea veel, et uhtegi sitikat ringi jooksnud. See oli vagavaga vana ryokan, umbes sama kole kui see kus me Ullega Kyotos oobisime. Kui sealt valja paasesin, jooksin puhta veega onseni korvalmajas, mis osutus asja valminud hotelliks. Seal sain selle solgi maha pestud, siis Sapporosse tagasi, izakayasse sooma ja kotile. Need onsenid kuhu ma tegelikult tahtsin minna, olid veel moned peatused sama bussiga edasi... Oised muljed - peaks utlema, et Sapporos on tanavad tunduvalt laiemad ja ooelu tunduvalt larmakam kui Tokyos.

Lumeskulptuuri meenutav ehitis Sapporos, ilmselt ooklubi. Sapporos toimuvad igal aastal lumefestivalid ja siis ehitatakse peatanav lumekujusid tais.

Ulle, Karin ja co Jaapanis

Ja juba jalle jaanilaupaev kaes ja juba jalle loket ei kusagil. Panen aga kaima Raadio 2 ja nahistan niisama vaikselt omaette:)

Niisiis, aprillis kais Ulle kulas, ja ta polnud uksi. Asi sai alguse sellest, kui ma esimest korda poolteist aastat tagasi kodus kaimas olin ja ule pika aja maalimas kaisin. Viskasin stuudiokaaslastele naljaga pooleks motte ohku, et tulge aga kulla ja kuju pilti, seeme hakkas idanema! Joudiski kohale 12-liikmeline grupp eesmargiga palju maalida ja palju turismi teha. Turismi sai kindlasti rohkem kui maalimist, aga moni daam joudis sellegipoolest ikka paris palju suureparast loometood teha. See oli ka minu jaoks vaga viljakas aeg, joudsin kova kaks pilti valmis sikerdada, millest uks on isegi alles jaanud, teise sokutasin Hokkaidole:) Viljakas aeg ka selle poolest, et see oli hea ettekaane lopuks minna ka sellistesse kohtadesse, kus ma enne ei olnud kainud, naiteks Tsukiji kalaturule ja Himeji kindlusse. See viimane on uks vanemaid ja autentsemaid omalaadsete hulgas, teab targem rahvas raakida. Vahe sellest, et ta on niisama ilus, sel ajal ka kirsid oitsesid! Meie room oli kahekordne, sest Tokyos olid nad juba praktiliselt ara oitsenud.

Siin on Ulle kirsipuu all peidus.

Olles kainud ka Osaka kindluses, mis on suurem nii fuusiliselt kui turismimagnetina, meeldis Himeji mulle raudselt rohkem. Soovitan soojalt. Sama soojaga viisin naised ka Kyotosse ja me sattusime oobima vaga imelikku kohta. Loomulikult otsisin odavat, mis kannataks siiski oo ara veeta ja mis ei oleks tsivilisatsioonist vaga kaugel, aga ega see liiga lihtne ulesanne polnudki. Uks templioobla naiteks keeldus kategooriliselt vastu votmast valismaalasi, kui neid ei saada jaapanlane. Minu jaapanikeelne telefonikone neid selle pohimotte ebamoistlikkuses ei veenanud. Lopuks labi mitme kone sattusin Tani House nimelisse ryokanisse (st jaapani stiilis hotelli), mida hotelliks oleks nagu palju nimetada... Hoone oli ilmselt mitu sajandit vana, mitte just koige paremas korras ja uksed lukku ei kainud. Aga tadike oli nii roomus, et kohe korraga nii palju teenis meie pealt ja kostitas meid kaunis rikkalikult, kuigi sellist kokkulepet meil polnud. Algul lubas vaid teed pakkuda:)

Teine suurem tripp minu jaoks oli valjasoit Saiko jarve aarde Fuji maele vaadet nautima. Paraku oli ilm nii nigel, et see magi kull valja ei paistnud. Pidi muide olema uskumine, et Fuji naitab end eemalt ainult nendele, keda ta armastab. Veetsime aega kes kuidas oskas - kes maalis, kes kondas nahkhiire- ja jaakoobastes ringi. Koige suurem atraktsioon oli aga onsen, kus me praktiliselt koik terve ohtu veetsime. Onseni rahvale oli see hea teenistus, sest pea koik lasime end ka labi masseerida:) Teine paev oli aga nii vihmane, et mitte oelda lortsine, et isegi mina hakkasin Fuji mage maalima. Kujutlusvoime oli nii vagev, et mae nahtav kohalolek meid absoluutselt ei seganud.

Karin teeb jaakoopas iceman'i.

Minu vaade Saiko jarvele. Ma tegin muidugi Fujit ka, aga see pilt siin tundub lihtsalt ilusam:)

Plaanisin koos oma muttidega ka Hakonesse minna, aga... eelmisel ohtul kaisin Roppongis paarile nooremale mutile giidi jooksmas ja... no laks jalle hommikuni valja ja Hakone rongile ma kahjuks lihtsalt ei joudnud.

Usutavasti on meie vaimse ema Aime juhendamisel Tartus veel tohutult palju Jaapani-teemalisi pilte valmis saanud. Ootan aga kannatlikult uudiseid plaanitava naituse avamise kohta.

Pontšoga Jaapanisse

Märtsi lõpus tegi Jaapanisse üllatusvisiidi proua Linda, keda ma kohtasin juhuslikult jõululaadal Tallinnas - kui Asamile pontšot ostsime. Ma ei tea, kui palju Asami seda siin kandnud on ja kas üldse, aga see oli ilus soe asi küll. Eriti soe oli aga Linda külaskäik, ettevõtmine kui selline - minu ema vanuses võtta ühest pontšoostjast nii palju innustust, et nüüd tuleb Jaapanis ära käia! Super. Palju terviseid teile, Linda ja Gristel! Kilusid ma pole veel raatsinud ära süüa:)

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus. Taiplikkus!

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest suure suuga ma rääkida lubasin. Muud veel, aga saadiku vastuvõtu hõiskasin küll ilmaaegu välja, polnud seal suurt midagi huvitavat - tüüpiline eestikas:) Tegelikult, eestipärast polnud peale eesti lipu midagi, vastuvõtul figureerisid peamiselt jaapanlased. Ei silku ega kama. Mis aga veel silma torkas - meil on vist emakeele rääkimise vajadus kole-kole suur. Nii kui paar kraadi sees, nii tabab kõiki mölapidamatus. Kõik tahavad jubedalt midagi rääkida, ja vahel on jutud nii pikad, et sõnajärg võetakse vägisi üle. Küll on tore, et ma iga päev omas keeles jutelda saan... Peaaegu.

Ma usun, et ma võin ikka ise ka loll olla

Oh koledust, jälle on palju vett merre voolanud peale mu viimast sissekannet. Ja seda, mis kodus toimub, ei tahaks üldse teadagi. Nüüd ajab juba eriliselt tigedaks, kui keegi mind jälle naaberrahva keeles kõnetab või venelaseks peab.

Vahepeal on ühtteist isegi siin ära tehtud. Näiteks alustasin veebruaris (või oli see märtsis, vahet pole) uuesti jaapani keele õpinguid. Algul oli grupp mõnus pisike, aga nüüdseks on ta juba jube suureks kasvanud - ühelt kolmele nimelt:) Kodutööd on mul enamasti tegemata, tunnis räägitust ka palju meelde ei jää, aga sunnivad mind vähemalt kohalikus keeles rääkima. Kanjidega on tegelikult eriti lahe - kordame minu poolt juba ammu varem õpitut, mis tähendab seda, et testides saan särada:) Niivõrd-kuivõrd siiski, sest ega need kurinahad ju sellegipoolest kõik meelde pole jäänud.

Umbes samal ajal alustasin lõpuks oma juhilubade vahetust, st jõudsin niikaugele, et sain saatkonnast tõlke kätte ja avaldasin ametlikult soovi oma load jaapani lubade vastu vahetada. Ei taha kurja häält teha, aga see tõlge ajas mind küll kurjaks. See ei olnud sugugi seda väärt, et sellega pool aastat venitada, seda enam, et eksamikeskuse onu viskas sellele ainult korraks (jah, korraks!) pilgu peale ja andis ta mulle niisama tagasi. Seda ma sulle ei kingi, saatkond. Algus läks eksamikeskuses ludinal, andsin paberid sisse, lasin ära kontrollida oma silmad, liiklusalased teadmised ja rahakoti, testid läbisin edukalt ja midagi eriliselt imelikku ei täheldanud. Jamaks läks siis, kui teisel päeval sõidueksamit läksin tegema. Olin igasugu jubedusi lugenud sellest, kui ranged on siinsed eksaminõuded ja et autokoolid ei õpeta mitte autojuhtimist kui sellist, vaid seda, kuidas eksamineerijale meeldida ja esimese lopsuga sõidueksamilt läbi saada. Kokkuvõtlikult öeldes - tuleb olla naeruväärselt ettevaatlik igas aspektis. Näiteks tahavaatepeeglitesse vahtimisest manööverdamisel kindlasti ei piisa, pead tuleb demonstratiivselt vasakule ja paremale keerutada ja veenduda, et no tõepoolest võib sõita. Eksamit ennast ei sooritata kunagi tänava peal otse keset päris liiklust, seda tehakse spetsiaalsel sõiduväljakul, kus on igasuguseid sirgeid ja kõveraid teid ning muhke ja lohke. Esimesel korral kukkusin läbi sellepärast, et pöörasin liiga suurte kaartega ja käed läksid roolil risti. Teine kord sellepärast, et pöörasin suurte kaartega, masin suri mitu korda tee peal välja ja tagasipöörde ajal läks rool üldse oma rada. Kolmas kord sellepärast, et pöörasin tsipa suuremate kaartega kui vaja ja masin suri tee peal välja. Neljas kord sellepärast, et kaared olid ikka veel natunatu suurevõitu ja ups! käed läksid hästi korraks rooli peal peaaegu risti. Rohkem ei ole mind jutule võetud, sest viiendal korral jäin veerand tundi hiljaks ja uus aeg lubati lahkelt alles siis anda, kui viisapikendus käes on. Praeguseks on ta käes (aastaks jälle), nii et varsti hakkab jälle pihta. Mind lohutab see, et mehi loksutati eksamil sama palju kui mind. Kõige paremal päeval sai 4 inimest 14-st läbi. Kontingent, kes eksamitel minuga koos käis, oli peamiselt Pakistanist, Iraanist, Afgaanist ja mujalt sealtkandist, parajad kollid.

Haridusega seoses veel seda, et jõudsin vahepeal korra ka tuletõrjeinspektorite koolitusel käia. Tehti nii nagu pikk ütles - minul tuleb minna ja mina läksin, mis sest, et oli ette teada, et tõenäoliselt mitte midagi aru ei saa. 300 matsi aeti suurde saali kokku, jagati hunnik jaapanikeelseid raamatuid kätte ja peeti 2 päeva loenguid. Mul oli ainukese välismaalasena seal eriti kohtlane olla ja kuna ma tõesti midagi aru ei saanud, siis pool päeva vaid pidasin vastu. Sinna mu tuletõrjuja karjäär jäi.

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest räägin eraldi, aga olgu nad siinkohal koos üles loetud - saadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul, eestlaste külaskäigud ja Hokkaido reis.

In Tokyo, schoolgirls can't escape the Lolita stereotype

Villane mantel, suvekingad ja paljad sääred? See oli nüüd küll valus vaadata. Valusam kui jaapani koolitüdrukuid, neil on vähemalt põlvikud jalas. Häkkisin siia ühe suvise pildi koolitüdrukutest, talvine pilt erineb sellest niipalju, et lisatud on jakk ja suur paks sall. Vööst allapoole muutusi ei ole. Seelikud on nii imelühikesed, et trepist üles minnes tuleb tagantpoolt käega toetada, muidu tuulega võib viimanegi riba lendu panna. Ja siis panevad pahaks, kui mingi kiimakott altpoolt pidistada püüab? Guugeldamine annab tulemuseks ainult rida pornolehti... Ma tükk aega peaaegu uskusin, et sukkpükse pole koolivormi juurde ette nähtudki, sest isegi algkoolilapsed kannavad valdavalt põlvikuid ja sokke. Sukkpüksid pidid olema maakate riietusese, vot. Pole siin midagi imestada, et iivet ei ole ja iivet ei tule ka enam.

Pilt: http://skylined.pl/yokohama/en/?FireworksFestival

Big Brother

Mulle ei meeldi see, mida Google teeb, kogu mu elu tahab ta minu ühe ja ainsa gmailiga siduda. Arvestades spetsialistide arvamust sellest seltskonnast, kes nende guugelmuuglite taga on... olen muutumas paranoikuks.

Head Seda Aastat

Hea vähemalt, et veel jaanuargi on ja mitte juba suvi:) Ma pole jälle oma suure suuga antud lubadusest kinni pidanud, olles endiselt närb kirjutaja. A no püüan ikka vahepeal toimunust mingi ülevaate teha... Hea, kui keegi vahel torgib.

Detsember möödus peamiselt päris kodus kael pikkas lund oodates. Vat nüüd ta siis sajab, kui mina juba ammu tagasi olen! Vähemalt natuke lund ma ikka nägin ja sain katsudagi. Maal tegime vana-aasta õhtul lumememme, kes poole tegemise peal hakkas meenutama spagaati tegevat baleriini ja kui valmis sai, meenutas rohkem nagu kassi. Pime öö oli ju! Ja pärast sai mängitud mereröövleid, kes röövisid printsesse küll ühes rollis, küll teises. Kuni uus aasta kohale jõudis. Vaat mis võib juhtuda, kui korra aastas koju käima satud!

Tähtsündmusi ja kokkusaamisi oli mitu, aga eriti tore oli Asami külaskäik Eestisse. St peamiselt see, et ta üldse nii pika reisi vaevaks võttis ette võtta, polnud tema visiit ju viit ööpäevagi pikk. Selle aja sees jõudsin talle ikka ühtteist nipet-näpet näidata, sattusin isegi mõnda kohta esimest korda nagu vanasse laibakumi näiteks. Viisin ta isegi maale lehmalauta sõnnikulõhna nautlema ja Tartus panin oma vanasse voodisse magama, peale selle sai ta ju ka vetsueksootikat:) Kes mul Tartus külas käinud, see teab, millele vihjan. Teised vast ei tea, aga lagunevat välikäimlat ikka on näinud:) Ei suutnudki tegelikult Asamit millegagi päris ära ehmatada. Viisakas inimene nagu jaapanlane ikka on, väitis temagi, et kõik oli jube tore ja hirmsasti meeldis... Ehk siis ikka meeldis ka, vähemalt Adavere tuuliku suhtes olen ma küll 100 prossa kindel, et läks täkkesse!

Ning kui tuur läbi sai, sain hakata rahus puhkama ja jõudsalt kodumaiseid hõrgutisi sisse vohmima teadmisega, et tükk aega jälle sellist pekki ja ammugi verivorsti süüa ei saa. Õnneks mulle enamus jaapani toite sobib süüa küll, nii et pole ka suur õnnetus mõni aeg ilma olla. Sellegipoolest toppisin omale tagasisõiduks kaasa küll nii- ja naasugust nii mõõdutundetult, et tekkis tõsine hirm, kas pean lennujaamas osa välja viskama või ei pea. Ei pidanud. Turisti sai tegelikult mujalgi joostud. Kuna tagasi sõitsin Riiast, kasutasin juhust seal ringi jalutada ja moodsa termi võlusid nautida. Aitäh Evale ringitalutamise vaeva eest!

Kodus oli ilus olla, aga Jaapanis on ikka ka jälle hea tagasi olla. Tõõtegemisega tuli jälle muidugi harjuda, ja muudegi asjadega nagu linnapilt ja tipptunniaegsed rongid näiteks. Elades veidi "päris linnast" väljaspool, on hommikused rongid alati tööle ruttavaid "maakaid" puupungil täis, kuigi rongiliiklus on tihe mis tihe. Tipptundidel on kiirrongi peatustes perroon jaamakorraldajaid täis, kes konkreetselt lükkavad sisse iga inimese, kes otsapidi juba sisse on suutnud end nihverdada. Ja kuigi järgmine rong tuleb alati peaaegu kohe, siis ümberistumise kohtades on kindlasti vaja teisele rongile hirmsasti joosta, mitte niisama kõndida. Põhjus pidi olema selles, et nad kipuvad sisse magama ja kardavad hirmsasti hiljaks jääda... Kuskil naabermajades ka mul keegi magab vist kogu aeg sisse. Vähemalt pooled hommikud kuulen ühel kindlal kellaajal, kuidas keegi kontsade kolinal minu majast mööda jookseb. Jaapanlannade rongile jooksu stiil näeb välja muide sama huvitav nagu nende kõnnakki. Ühe jala varbad vahivad teise omadele otsa ja kontsad lohisevad mööda maad. Mitte et mina paremini jookseks, ma püüan üldse mitte joosta. Ja mul on veel kummalisi kalduvusi, nende kallal töötatakse.

Ahh, mul juhtus rattaga jälle õnnetus! Viga keegi ei saanud, keegi viis ratta lihtsalt pikale ringile jalutama, ma arvan. Esimese tööpäeva hommikul ratast parkides unustasin kõik võtmed suures hajameelsusehoos ratta külge. Arvasin küll, et selles müütiliselt madala kuritegevuse tasemega riigis minu ratast keegi ei taha, aga õhtul seda siiski enam ei olnud. Hea, et taipasin päeva jooksul tagavaravõtmed soetada, muidu poleks koju ka enam saanud. Politsei on tegevusse rakendatud ja jalgadel jälle rohkem tegevust. Moraal - mis kergelt tulnud, see kergelt läinud. Parkla on suur ja seal on vist miljon ratast tööpäeviti. Õhtuti näeb ta välja umbes selline:

Ahh, ja siis veel eriti seda, et Head Seda Aastat!