Ma usun, et ma võin ikka ise ka loll olla

Oh koledust, jälle on palju vett merre voolanud peale mu viimast sissekannet. Ja seda, mis kodus toimub, ei tahaks üldse teadagi. Nüüd ajab juba eriliselt tigedaks, kui keegi mind jälle naaberrahva keeles kõnetab või venelaseks peab.

Vahepeal on ühtteist isegi siin ära tehtud. Näiteks alustasin veebruaris (või oli see märtsis, vahet pole) uuesti jaapani keele õpinguid. Algul oli grupp mõnus pisike, aga nüüdseks on ta juba jube suureks kasvanud - ühelt kolmele nimelt:) Kodutööd on mul enamasti tegemata, tunnis räägitust ka palju meelde ei jää, aga sunnivad mind vähemalt kohalikus keeles rääkima. Kanjidega on tegelikult eriti lahe - kordame minu poolt juba ammu varem õpitut, mis tähendab seda, et testides saan särada:) Niivõrd-kuivõrd siiski, sest ega need kurinahad ju sellegipoolest kõik meelde pole jäänud.

Umbes samal ajal alustasin lõpuks oma juhilubade vahetust, st jõudsin niikaugele, et sain saatkonnast tõlke kätte ja avaldasin ametlikult soovi oma load jaapani lubade vastu vahetada. Ei taha kurja häält teha, aga see tõlge ajas mind küll kurjaks. See ei olnud sugugi seda väärt, et sellega pool aastat venitada, seda enam, et eksamikeskuse onu viskas sellele ainult korraks (jah, korraks!) pilgu peale ja andis ta mulle niisama tagasi. Seda ma sulle ei kingi, saatkond. Algus läks eksamikeskuses ludinal, andsin paberid sisse, lasin ära kontrollida oma silmad, liiklusalased teadmised ja rahakoti, testid läbisin edukalt ja midagi eriliselt imelikku ei täheldanud. Jamaks läks siis, kui teisel päeval sõidueksamit läksin tegema. Olin igasugu jubedusi lugenud sellest, kui ranged on siinsed eksaminõuded ja et autokoolid ei õpeta mitte autojuhtimist kui sellist, vaid seda, kuidas eksamineerijale meeldida ja esimese lopsuga sõidueksamilt läbi saada. Kokkuvõtlikult öeldes - tuleb olla naeruväärselt ettevaatlik igas aspektis. Näiteks tahavaatepeeglitesse vahtimisest manööverdamisel kindlasti ei piisa, pead tuleb demonstratiivselt vasakule ja paremale keerutada ja veenduda, et no tõepoolest võib sõita. Eksamit ennast ei sooritata kunagi tänava peal otse keset päris liiklust, seda tehakse spetsiaalsel sõiduväljakul, kus on igasuguseid sirgeid ja kõveraid teid ning muhke ja lohke. Esimesel korral kukkusin läbi sellepärast, et pöörasin liiga suurte kaartega ja käed läksid roolil risti. Teine kord sellepärast, et pöörasin suurte kaartega, masin suri mitu korda tee peal välja ja tagasipöörde ajal läks rool üldse oma rada. Kolmas kord sellepärast, et pöörasin tsipa suuremate kaartega kui vaja ja masin suri tee peal välja. Neljas kord sellepärast, et kaared olid ikka veel natunatu suurevõitu ja ups! käed läksid hästi korraks rooli peal peaaegu risti. Rohkem ei ole mind jutule võetud, sest viiendal korral jäin veerand tundi hiljaks ja uus aeg lubati lahkelt alles siis anda, kui viisapikendus käes on. Praeguseks on ta käes (aastaks jälle), nii et varsti hakkab jälle pihta. Mind lohutab see, et mehi loksutati eksamil sama palju kui mind. Kõige paremal päeval sai 4 inimest 14-st läbi. Kontingent, kes eksamitel minuga koos käis, oli peamiselt Pakistanist, Iraanist, Afgaanist ja mujalt sealtkandist, parajad kollid.

Haridusega seoses veel seda, et jõudsin vahepeal korra ka tuletõrjeinspektorite koolitusel käia. Tehti nii nagu pikk ütles - minul tuleb minna ja mina läksin, mis sest, et oli ette teada, et tõenäoliselt mitte midagi aru ei saa. 300 matsi aeti suurde saali kokku, jagati hunnik jaapanikeelseid raamatuid kätte ja peeti 2 päeva loenguid. Mul oli ainukese välismaalasena seal eriti kohtlane olla ja kuna ma tõesti midagi aru ei saanud, siis pool päeva vaid pidasin vastu. Sinna mu tuletõrjuja karjäär jäi.

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest räägin eraldi, aga olgu nad siinkohal koos üles loetud - saadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul, eestlaste külaskäigud ja Hokkaido reis.