Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus. Taiplikkus!

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest suure suuga ma rääkida lubasin. Muud veel, aga saadiku vastuvõtu hõiskasin küll ilmaaegu välja, polnud seal suurt midagi huvitavat - tüüpiline eestikas:) Tegelikult, eestipärast polnud peale eesti lipu midagi, vastuvõtul figureerisid peamiselt jaapanlased. Ei silku ega kama. Mis aga veel silma torkas - meil on vist emakeele rääkimise vajadus kole-kole suur. Nii kui paar kraadi sees, nii tabab kõiki mölapidamatus. Kõik tahavad jubedalt midagi rääkida, ja vahel on jutud nii pikad, et sõnajärg võetakse vägisi üle. Küll on tore, et ma iga päev omas keeles jutelda saan... Peaaegu.