Ka jaapanlased koovad. Isegi mulgi mustreid koovad.

Ma olen kaua aega blogimisest hoidunud küll ühel, küll teisel põhjusel, aga tegelikult olen ma lihtsalt laisk, eksole. Ka jaapanlastele meeldib ennast jube tähtsaks teha sellega, et neil kunagi vaba aega ei ole, ju ma siis lähen ka lihtsalt trendiga kaasa. Näiteks panin juba mitu nädalat tagasi omale plaani külla minna Asamile 18. jaanuaril, sest siis peaks meil kõigil AEGA olema selleks, et üheskoos (vist) seenesuppi keeta.

Tegelikult on vahepeal igast asju toimunud, aga ajendas mind seekord kirjutama eilne külaskäik ühe vanapaari, jaapanlasest sõbra vanemate tagasihoidlikku häärberisse. Või noh, mis vanad nad nüüd niiväga. 60-ndates mees, kes näeb ka samapalju välja, ja natuke noorem naine, kes näeb palju noorem välja. Aga ma olen õppinud juba isegi jaapani naiste vanust välimuse järgi ära määrama, vat milline edu juba. Sellel, miks ma sinna sattusin, on suhteliselt koomiline eellugu. Mind kutsus neile külla nende poeg M., paras paskaak, kellega tutvusin tänu Eestist tulnud turistidele:D Olete kindlasti kuulnud, et meie sumokangelasest valmib film. Filmitegijatel vaja muidugi filmida ja selleks on vaja siia tulla, mitte kangelane koju saata, onju. Aga töö ja vile ikka üheskoos ja nii oli see seltskond kevad-suvel mingis enne-und-viskame-nooli-kõrtsis M-ga kohtunud. Samal kevad-suvel toimusid Tokyos EU filmipäevad, mille raames näidati isegi Eesti filmi - Kõrini! siis sedakorda, mille tegija ka sumomeest flmis ja nooli viskas. See oli kohe nii suur sündmus, et terve kamp eestlasi, nooleviskajaid ja muid tegelasi aeti kokku filmi vaatama ja pralletama. Film oli muidugi hea ja vääris üritust, ja ainuüksi see sündmus ise, et meie film siin... No kus sa saadki teisiti. M. nägi esimest korda nii palju eestlasi ja sai sumomehegagi juttu ajada, kellest enne vaid aupaklikus kauguses mööda oli vahel jalutanud.

Nüüdseks on filmimehed muidugi ammu monteerima läinud, aga kes siia on jäänud? M. käib nüüd sumokaga regulaarselt pekki söömas ja minu on pannud tegema midagi ennekuulmatut - jaapani pop-bändile laulusõnu kirjutama. See on kohutav, aga naljakas. Proovige kirjutada ingliskeelseid sõnu jaapani tibinale, kes kitarri küll mängib ja laulab nagu ka, aga inglise keelt sõnagi ei räägi ja isegi EI HÄÄLDA. Nüüd oli aga äkitselt vaja uus plaat ingliskeelne teha! Samas teab ta üsna täpselt, millest ta laulda tahab. Töö käib siis selliselt, et tema annab M.-le juhtnöörid, kaasa arvatud mõned sõnad, mida ta tahaks laulus laulda (sellised siis, mille tähendust ta ilmselt juba teab:D) ja M. kirjutab. Paar eriti haledat laulu oleme koos kirjutanud, kuna tema on rohkem selline raskema muusika fänn (enam mitte eriti aktiivne trummar, muide!) ja väidab, et plikade teemasid ta ei valda. Said sellised lihtsakesed ja peaksid olema ka suhteliselt kergelt hääldatavad... Millal päris plaat ise valmis saab, veel ei tea, sest kuskilt on vaja vahepeal ka neid onusid otsida, kes õudsalt raha tahaksid anda. Bändi nimi on muide THE CIGARPOCKETS ja siin näidiseks lugu tema eelmiselt plaadilt:



Et siis tasapisi alguse juurde tagasi minnes, eks siis M. on emmele-issile ka oma uutest eesti tuttavatest nii palju kõnelenud, et need ka näha tahtsid, mis loom see eestlane õige on. Sumokat ta kohale vedida ei jõudnud, aga vanematel oli vist minugagi lõbus:D Isa töötab samal alal, mis minagi ja ema koob samasuguseid mustreid, mis minugi ema. Lubasin talle kodust kaasa osta kudumisraamatuid ja erutasin neid oma verivorstijutuga nii palju, et lubasid sedagi proovida, kui ma vaid kohale toon:D Mul oli au koguni pereisale sünnipäevakingitust valida ja neid seljataga oma jaapani vanemateks pidada:D