Pikk puhkus jälle möödas

Nonii, nüüd on mul jälle korra kodus käidud ja ma peaks olema väga ära puhanud, sest kuu aega on ju piisavalt pikk? Meie firma on Jaapanis suht ebatavaline, võimaldades töötajaile aastas kuu aega puhkust, mida on võimalik ka korraga välja võtta. Tavaliselt on võimalik võtta nädal suvel ja nädal talvel, kogu lugu. Seda mõneti kompenseerivad muidugi arvukad riigipühad, aga see pole ju päris see... Siiski, ilmselt ei luba kohalik taust kohalikel sellegipoolest ka meie firmas palju puhata - selle kahe aasta jooksul, mis ma siin töötanud olen, olen ma olnud küll see ainuke, kes üle kahe nädala korraga puhkab. Ei taha nagu ka uskuda, et mulle kui välismaalasele mingid eraldi privileegid selles osas on loodud ja et tegelikult teistele polegi see lubatud:)

Kodus oli tore ja seal võiks veelgi olla - alati tundub mujal millegi poolest natuke parem. Jõudsin ära näha kõik olulisemad inimesed minu elus, vaid sel, keda kõige rohkem näha soovisin, polnud minu jaoks palju aega ja sellegi aja jooksul suutis ta mind peaaegu tigedaks ajada:) Enne sõitu arvasin, et kodus hakkan jubedalt verivorsti, hapukapsast, pekki, kohukesi, kohupiima, killustikku, rosoljet, borši, rassolnikut, seeni, pelmeene ja hapukoort puukima, aga nagu ikka, ei tundunudki see kraam kohapeal enam nii oluline. Suutsin siiski juurde võtta mitmed rasked kilod, mis tuleb nüüd ruttu maha joosta. Kohe see vist ei õnnestu, sest nüüd hakkan küll kaasa toodud kohukesi ja šokolaadi nosima. Just meenus, et tilli oleks veel võinud kohvrisse pista...

Kui ennustada alanud aastat näiteks selle järgi, kuidas mu reis kulges, peaks see parasjagu sekeldusterohke tulema. Viimasel ööl enne väljalendu Naritalt kukkusime naabrimehega õlut jooma ja ma oleks äärepealt sisse maganud. Uimase peaga ei jaganud ma lennujaamas, mida ja kus peab tegema ning self-check-in'i asemel seisin pool tundi prantsuse lennuki check-in'i sabas ja lasin tuneesia arst-jalgpalluril endale kärbseid pähe ajada. Amsterdamist oli mul plaan paariks päevaks Brüsselisse sõita, aga ma istusin valele rongile. Õnneks oli mul seal üks kaitseingel - ma ei tea küll miks, aga äkitselt tundis üks hollandi keelt rääkiv mees tungivat vajadust mind üles äratada ja kontrollida, kuhu ma reisin. Tänu temale istusin Rotterdamis ümber õigele rongile. Brüsselist tagasisõit hilines, sest minu valitud rong ei väljunud tehnilistel põhjustel. Seda pidavat juhtuma seal üliharva. Tallinnas istusin valele bussile, kui tahtsin onu sünnipäevale minna - selle asemel, et sõita Nõmme suunas, istusin mina Nõmme suunast tulnud bussile lõpp-peatuses peale ja buss sõitis liinilt ära kuskile parklasse. Kui Jaapanisse tagasi tulin, peeti mind Narital pool tundi kinni sellepärast, et mul puudus väljasõidu kohta passis vastav tempel, mille immigratsiooniametnik oleks pidanud mulle sisse lööma. Pidin tõestama, et olen ikka sama lennujaama kaudu lahkunud ja seletama, kuidas selline lugu ometi juhtuda sai.

Unerežiim veel 100% korras ei ole. Paari tunni pärast lähen tööle ja küll ta siis juba korda minema hakkab. Selle mõne päeva jooksul, mis ma tagasi olen olnud, olen vaid korra šoppamas käinud. Nii kui nina toast välja pistsin ja mõnikümmend sammu olin astunud, ehmatas mind üks teismeline tütarlaps. Tütarlaps hakkas mind nähes peaaegu õhku ahmima ja õhkas kõva häälega "kakkoiiii!", eesti keeli - "kui ilus!" Meenub lugu, millest ma võib-olla olen ka varem kirjutanud, aga oma siivsas tagasihoidlikkuses võib-olla ka mitte. Kord tänaval haakis mulle kõrvale väike jaapani mutike ja kukkus ahhetama, et küll mu vanemad peavad ikka õnnelikud olema, et neil nii ilus ja pikk laps on:)