Sa oled see, mida sööd

Kui sa pole mõnda aega Jaapanis elanud, pole sa väga tõenäoliselt suurt midagi kuulnud nattost, Jaapani köögi tõelisest proovikivist. Rääkimata selle söömisest, aga võimalik, et sa ei taha seda endale elu sees suu sissegi võtta. Enamik siinseid välismaalasi hoidub nattost nagu katkust eemale ja paljud kohalikudki seda eriliselt just ei fänna. Sest see näeb rõve välja, haiseb jubedalt ja maitseb kohutavalt. Nii nad vähemalt räägivad.

Et mis asi see siis on? Natto on fermenteeritud sojaoad (otse öeldes rohkem nagu mädanenud), mida jaapanlased söövad juba oma tuhat aastat. Pestud, leotatud ja aurutatud ubadele lisatakse Bacillus subtilis natto nimelist bakterit, mis teeb ilusatest siledatest sojaubadest sellise ligase olluse, et ise ka ei usu. Seda bakterit leidub looduslikult riisiõlgedes, mille sisse siis vanasti oad mädanema pandi. Kuidas seda üldse sööma taibati hakata, teab vaid kosmos, aga küllap see mõnel näguripäeval avastatud varem seisma jäänud suutäis oli. Tänapäeval on see aga üks levinumaid hommikusööke. Tavaliselt lisatakse nattole sojakastet ja sinepit ning rohelist sibulat veel peale... Nämm. Või siis hoopis toorest muna.

Nattos on tohutult proteiine ja vitamiine. See aitab alandada kolesteroolitaset ning ära hoida igasuguseid koledaid haigusi, muuhulgas infarkti, osteoporoosi ja väidetavalt isegi vähki. Peale selle on ta looduslik antibiootikum. Sel ajal, kui külmkappe veel ei tuntud, ennetati riknema kippuvast toidust saadavaid kõhuhädasid ja toidumürgitusi nattoga - selleks piisas vaid kahest natto oast (küllap toidukorra või päeva kohta). Suvises kuumuses võis see tõesti eriti aktuaalne olla.

Esimese siin oldud aasta jooksul ei julenud ma ka igaks juhuks proovida, mine tea mis foobiaid see kaasa tooks:) Teisel aastal sattusin seda proovima ühe itaallase seltsis, kelle kui padutaimetoitlase jaoks natto on asendamatu toitainete allikas. Tundus küll keeruline ligaseid ja venivaid ube pulkadega suhu ajada, aga need hakkasid mulle kohe maitsema. No ja nüüd ma söön seda peaaegu iga päev... Nuusutan teda ka iga nurga pealt ja alt, aga päris aus olles - ma lihtsalt ei saa aru, kust otsast ta haisema peaks! Haruki Murakamil on üks raamatutegelane, kes suudab hääli välja lülitada. Ma arvan, et keegi on minu nattoportsudel sarnaselt lõhna volüümi maha keeranud.

Jaapanlased mängivad vahel ühte mängu. Neile meeldib välismaalasi õrritada toiduga, mille kohta nad eeldavad, et keegi muu sellist õudust ei söö. Kui ma ütlen, et söön ka vetikaid, tofut ja miso, ütlevad na ooo ja noogutavad heakskiitvalt. Kui ma ütlen neile, et mulle meeldib toores kala, ütlevad nad ohhooo ja on lausa üllatunud. Aga kui ma ütlen, et mulle jubedalt maitseb natto, peavad nad mind napakaks ja hakkavad silmi pööritama! Sellega ma olen neile ärtust ära teinud ja nad ei oska enam midagi küsida.