Ulle, Karin ja co Jaapanis

Ja juba jalle jaanilaupaev kaes ja juba jalle loket ei kusagil. Panen aga kaima Raadio 2 ja nahistan niisama vaikselt omaette:)

Niisiis, aprillis kais Ulle kulas, ja ta polnud uksi. Asi sai alguse sellest, kui ma esimest korda poolteist aastat tagasi kodus kaimas olin ja ule pika aja maalimas kaisin. Viskasin stuudiokaaslastele naljaga pooleks motte ohku, et tulge aga kulla ja kuju pilti, seeme hakkas idanema! Joudiski kohale 12-liikmeline grupp eesmargiga palju maalida ja palju turismi teha. Turismi sai kindlasti rohkem kui maalimist, aga moni daam joudis sellegipoolest ikka paris palju suureparast loometood teha. See oli ka minu jaoks vaga viljakas aeg, joudsin kova kaks pilti valmis sikerdada, millest uks on isegi alles jaanud, teise sokutasin Hokkaidole:) Viljakas aeg ka selle poolest, et see oli hea ettekaane lopuks minna ka sellistesse kohtadesse, kus ma enne ei olnud kainud, naiteks Tsukiji kalaturule ja Himeji kindlusse. See viimane on uks vanemaid ja autentsemaid omalaadsete hulgas, teab targem rahvas raakida. Vahe sellest, et ta on niisama ilus, sel ajal ka kirsid oitsesid! Meie room oli kahekordne, sest Tokyos olid nad juba praktiliselt ara oitsenud.

Siin on Ulle kirsipuu all peidus.

Olles kainud ka Osaka kindluses, mis on suurem nii fuusiliselt kui turismimagnetina, meeldis Himeji mulle raudselt rohkem. Soovitan soojalt. Sama soojaga viisin naised ka Kyotosse ja me sattusime oobima vaga imelikku kohta. Loomulikult otsisin odavat, mis kannataks siiski oo ara veeta ja mis ei oleks tsivilisatsioonist vaga kaugel, aga ega see liiga lihtne ulesanne polnudki. Uks templioobla naiteks keeldus kategooriliselt vastu votmast valismaalasi, kui neid ei saada jaapanlane. Minu jaapanikeelne telefonikone neid selle pohimotte ebamoistlikkuses ei veenanud. Lopuks labi mitme kone sattusin Tani House nimelisse ryokanisse (st jaapani stiilis hotelli), mida hotelliks oleks nagu palju nimetada... Hoone oli ilmselt mitu sajandit vana, mitte just koige paremas korras ja uksed lukku ei kainud. Aga tadike oli nii roomus, et kohe korraga nii palju teenis meie pealt ja kostitas meid kaunis rikkalikult, kuigi sellist kokkulepet meil polnud. Algul lubas vaid teed pakkuda:)

Teine suurem tripp minu jaoks oli valjasoit Saiko jarve aarde Fuji maele vaadet nautima. Paraku oli ilm nii nigel, et see magi kull valja ei paistnud. Pidi muide olema uskumine, et Fuji naitab end eemalt ainult nendele, keda ta armastab. Veetsime aega kes kuidas oskas - kes maalis, kes kondas nahkhiire- ja jaakoobastes ringi. Koige suurem atraktsioon oli aga onsen, kus me praktiliselt koik terve ohtu veetsime. Onseni rahvale oli see hea teenistus, sest pea koik lasime end ka labi masseerida:) Teine paev oli aga nii vihmane, et mitte oelda lortsine, et isegi mina hakkasin Fuji mage maalima. Kujutlusvoime oli nii vagev, et mae nahtav kohalolek meid absoluutselt ei seganud.

Karin teeb jaakoopas iceman'i.

Minu vaade Saiko jarvele. Ma tegin muidugi Fujit ka, aga see pilt siin tundub lihtsalt ilusam:)

Plaanisin koos oma muttidega ka Hakonesse minna, aga... eelmisel ohtul kaisin Roppongis paarile nooremale mutile giidi jooksmas ja... no laks jalle hommikuni valja ja Hakone rongile ma kahjuks lihtsalt ei joudnud.

Usutavasti on meie vaimse ema Aime juhendamisel Tartus veel tohutult palju Jaapani-teemalisi pilte valmis saanud. Ootan aga kannatlikult uudiseid plaanitava naituse avamise kohta.