Hokkaido, 1. paev

Peale Ulle kojuminekut kaua kurvastada ei saanud, vaid votsin kohe ette kulaskaigu Hokkaidole ammusele kirjasobrale Katsukole kulla. Planeeritud oli seda juba kaua, aga reaalsuseni joudis asi alles siis, kui hakkasin taipama, et kuidagi piinlik juba - nii kaua juba Jaapanis oldud kull, et oleks voinud juba ammu ara kaidud olla. Katsuko on umbes 50-aastane koduperenaine, kes talitab Kushiros inseriteaduste professorit ja kolme last. Vanem neist on tegelikult juba nii suur, et sel aastal lopetas kooli ja kolis kuskile Tokyole lahemale.

Olime molemad piisavalt arevil kohtumise parast, et kas ikka sujub samamoodi nagu kirjavahetus. Eriti mures oli Katsuko, sest suvatsesin resi ette votta tapselt enne Kuldset Nadalat, mil jaapanlased tohutult ka ise reisima kukuvad. Vottes kuulda vanema ja targema inimese nou, lendasin siit Sapporosse ja Sapporost soitsin rongiga Kushirosse. Poleks pidanud uskuma, et niimoodi odavam on. Otse Kushirosse minnes oleks ka kiiremii saanud, sest rongisoit oli veel pikem kui lend, uhh.

Hokkaido on ikka vaga teistsugune Tokyoga vorreldes, selline metsik ja magine kuidagi. Miski veel ei oitsenud, paljud puudki polnud veel lehtes - kohe niipalju on kevad seal hilisem. Torkasid silma ka sinised katused, ei tea kas see on lahima naabri Venemaa moju voi mis. Esimese paeva veetsin Sapporos, Hokkaido prefektuuri pealinnas. Laksin kohale nagu loll turist, ilma piisava ettevalmistuseta. Paar kohta leidsin ules nagu Moiwa magi, kust avaneb vaade tervele linnale, ja hotelli. Otsisin usinalt ka mingit skulptuuriparki, aga sellega laks natuke nihu, istusin vale bussi peale ja raiskasin niisama aega. Sellest kolkast kuhu ma sattusin, sain ma valja, aga parast sattusin veel hullemasse, kui laksin mingit onsenide piirkonda avastama. Ka sinna tuli bussiga minna, aga mingil hetkel hakkas paanika tekkima, et kuidagi jube kaua on juba soidetud, akki olen juba peatused koik maha maganud ja kas see uldse on ikka oige buss ja suund, nii et huppasin maha esimeses, mis kolas onseni moodi. See oli vaga korvaline ja kohe koht, aga no kui ma juba seal olin, otsustasin onseni ka ules leida. Leidsingi uhe. Astusin sisse. Maksin raha. Votsin riided seljast ara. Istusin vanni. 5 minutit suutsin vast seal olla, rohkem ei kannatanud, siis laksin puhast vett otsima. Hea veel, et uhtegi sitikat ringi jooksnud. See oli vagavaga vana ryokan, umbes sama kole kui see kus me Ullega Kyotos oobisime. Kui sealt valja paasesin, jooksin puhta veega onseni korvalmajas, mis osutus asja valminud hotelliks. Seal sain selle solgi maha pestud, siis Sapporosse tagasi, izakayasse sooma ja kotile. Need onsenid kuhu ma tegelikult tahtsin minna, olid veel moned peatused sama bussiga edasi... Oised muljed - peaks utlema, et Sapporos on tanavad tunduvalt laiemad ja ooelu tunduvalt larmakam kui Tokyos.

Lumeskulptuuri meenutav ehitis Sapporos, ilmselt ooklubi. Sapporos toimuvad igal aastal lumefestivalid ja siis ehitatakse peatanav lumekujusid tais.