Hokkaido, 2. ja 3. paev

Teisel paeval siis joudsin lopuks Kushirosse, linnakesse saare teises otsas ookeani aares. Pererahvas soidutas mind looduskaunitesse kohtadesse Akan Rahvuspargis ja Kushiro sookaitsealal. Akanis kaisime kahe kraatrijarve aares ja uhe aktiivse Iozan nimelise vulkaani jalamis, kus pulbitseb vaavel ja loomulikult lohnab madamuna jarele. Uks jarv oli eriti lahe - kuigi jarvevesi ise on kulm, on rannaliiv soe selle all pulbitsevate kuumaveeallikate tottu. Kui natuke liivas urgitseda, saab vee kohe katte, tore koht lastele ja mitte ainult. Ulemine pilt on tehtud selle jarve aares, kus ma parasjagu soojendan varbaid sellises allikas.

Iozan, mille lohna oli juba mitu kilomeetrit eemale tunda.

Lahke pererahvas teise jarve taustal. Kolmandal paeval vedasid nad mind ka Vaikse Ookeani aarde sealihadon'i sooma (liha riisil, tolle restorani oma pidi eriti maitsev ja kuulus olema. Maitses muidu kull), nuud on siis see ookean ka nahtud. Ja soppama, oehh. Kushiro on nii eemal tsivilisatsioonist, et vahe moodsama kaubamaja avamine on ikka paris suur sundmus. Katsuko otsustas mulle meeneks riideid osta, millest kujunes piinlik vahejuhtum, kuna uhel kallil seelikul lohkusin luku ara (aga poerahvas polnud kuri, sest teise seeliku ostsime ikka ara). Ja ilmselt tahtis ta niisama valismaalasega ringi patseerida ja feimi koguda, sest valismaalasi on sealkandis ikka vaga-vaga vahe. Ma nagin kokku umbes kolme.

Vot selline reis oli.