Kord Mäevärav all ja mina peal, kord...

Kuigi mul üks suur kool on suisa pooleli jäänud ja motivatsiooni lõpetamiseks ei jagu (raha muidugi ka eriti mitte), pole mul päris pääsu kooli kui sellise eest kuhugi. Juba kõva aastajagu käin ühes keeltekoolis paar korda nädalas jaapani keele tunde võtmas, mis teoreetiliselt peaks mu aju kiires tempos kanjide ja tohutu sõnavaraga täitma, aga praktiliselt käivad need kui tuul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See-eest on tunnid alati tohutult huvitavad.

Mul on kaks õpetajat - noor neiu ja keskealine härrasmees. Minu eriline lemmik on too härrasmees, kelle nimi Yamaguchi võiks tõlkes olla Mäevärav. See on päris levinud nimi, paraku ka yakuza (Jaapani maffia) seas. Suurimaid klanne on just nimelt Mäevärava klann. Ma rõõmuga tuletan talle seda aeg-ajalt meelde, vastukaaluks tema nokkimistele. Näiteks tõi ta vanasti ilusatest meesnäitlejatest juttu tehes esile Brad Pitti (kui meil grupis ka nooremaid neide oli, enamuse ajast on kogu grupp koosnenud vaid minust). Mina pakkusin, et minule toodagu näiteks hoopis George Clooney. Ta ei unusta seda iial ja kus vähegi teemaga haakub, ta Clooneyle ka vihjab. Muuseas olevat teda sageli peetud Jaapani George Clooneyks (teeb kavalat nägu ja silitab lõuga):)))

Täna õnnestus mul Mäevärav päris ärevile ajada. Tuli jutuks, miks on Eestis sündivus suurim just märtsis ja septembris (septembris on suurim ka Jaapanis). Selge ju - jaanipäev ja jõulud. Jõuludest ta saab aru, enam-vähem sama pull toimub siin ka. Aga miks jaanipäev ometi? Proovisin pikalt-laialt seletada, misasi on jaanipäev ja mida siis tehakse. Kuna päev on pikk ja magada ei saa, siis saavad inimesed kokku (ei, mitte sugugi ainult noored omavahel ja mitte sugugi ainult lapsetegemise eesmärgil), teevad lõkke üles, joovad hästi palju, hüppavad üle lõkke ja lähevad metsa lille otsima. Lillejutu koha peal oli õps juba naeru kätte suremas - Aitab! Aitab! Detaile ei ole vaja!

Üldiselt tulebki kodustel teemadel vähe tagasi tõmmata, sest rühmaga hiljuti liitunud saksa noormees (nüüd on meid siis juba kaks!) jäi juba mõttesse, et kas meil on siis jaapani keele tunnid või Eesti kultuuriloo tunnid? Tjah, õpsiga kahekesi oli mõnes mõttes lihtsam, siis käis ta mulle vahel ka psühholoogi eest:)


Hiljem lisatud: Lilled seostuvad tõenäoliselt paljudele jaapanlastele geishade ja prostituutidega. Geishade elegantne maailm on "lillede ja pajude maailm" (jpn karyukai) ja nad ise elavad "lillelinnades" (jpn hanamachi). Kõrgklassi prostituute aga kutsutakse "esimesteks lilledeks" (jpn oiran).

Kujutasin juba ette, mis pildid Mäeväraval silme ees kangastusid. Naeru varjus ta ilmselt pühkis mõttes otsa eest hirmuhigi, kartes, et julm välismaa naine võibki rääkima hakata, mis täpselt juhtub lilledega metsas, aga siis ta oleks ilmselt punastanud ja see oleks jube piinlik olnud:) Kehtib vist küll enamuse jaapanlaste kohta - seksist ei räägita.

Telepang

Nüüd ma küll astusin ämbrisse - sattusin Jaapani televisiooni jutusaatesse. Juhtus see ühel vabariigi aastapäeva paiku väisatud vastuvõttudest kohatud teletegelase pealekäimisel, kellele esialgu püüdsin küll minust soravama keelekasutusega persoone sokutada, aga ei õnnestunud asja enda kaelast ära veeretada. Saade on Eesti populaarsematest telesaadetest, mida kolm kohalikku eestlast kommenteerima olid kutsutud. Ma muidugi arvasin, et tulevad Pealtnägija, Ärapanija jms, aga tulid Võsareporter, Normanni show, Mine metsa! ja Puhka Eestis! Enne salvestust tegin omast arust hoolega kodutööd - vaatasin lindistused läbi, mõtlesin, mida tarka öelda võiks ja õppisin uusi sõnu... Kui kohale jõudsin ja teisi eestlasi kõnelemas kuulsin, vajus süda ikka päris saapasäärde, aga joosta polnud muidugi enam kuhugile:) Diskussioon nägi välja nii, et kui mul oleks midagi öelda olnud, siis läks mul sõnavara peale mõtlemisega nii palju aega, et juba tuli uus teema peale, ja kui tekkis momente, kus ma oleks vahele mahtunud, olid parasjagu sellised teemad, millest ma eelkõige keele pärast ei saanud suurt arugi mitte. No kõva viis korda ikka tegin suu siiski lahti ja seda 50-minutise saate jaoks:) Aeglane olen, reaktsioon on selgelt puudulik. Aga siiski, tundus, et saade võib tulla huvitav. Rääkisime kassina Eestisse ümber sündinud Leninist, Pronkssõdurist, eestlastest ja venelasest, saunast... Ja ma arvan, et meie kolmik nägi ka päris efektne välja - brünett daam punases ja valges, blond daam mustas (mõlemad imeilusad, muide!) ning punapea punases ja valges (see oli kindlasti vandenõu - kahtlustan, et juustevärvi pärast mind sinna vaja oligi irw). Saatemeeskond aina ohhetas ja ahhetas, küll meie garderoobivaliku pärast (mis ei olnud eelnevalt omavahel kokku lepitud), küll meie pikkuste ja mille iganese pärast veel.

Väga suurt vaatajaskonda see saade ehk siiski ei leia, sest eetrisse läheb ta kaabeltelevisioonis. Kel (eelkõige siis kohapealsetest) huvi on, siis NHK BS1 27. aprillil kell 22.10 ネクスト世界の人気番組 (tlk järgmine ülemaailmne telehitt vms).

Näete siis, Jaapanis võib peaaegu iga mats telekasse sattuda. Ja ees on veel ootamas lõuna programmi direktoriga brrr.

Ahvidega vannis

Kaarina ja Raineriga käisime ka Jigokudanis ahvidega vannis, peaaegu. Naganos mägede vahel asuvas Jigokudanis (tlk põrguorus) on palju kuumaveeallikaid. Mingil põhjusel on sealsed ahvid endale külge saanud harjumuse onsenis käia (väidetavalt algas see 60-ndatel, mil ühel igavleval igapäevasel onsenis käijal õnnestus kuu aja pikkuse meelitamise tulemusena endale ahve seltsiks meelitada). Talvisel ajal ronivad ahvid päeva saabudes mägedest alla onseni ennast soojendama ja lähevad üles tagasi, kui pimedaks läheb. Ma ei tea, kui soe nende vesi oli, aga inimeste onsenis oli seal vesi nii kuum, et anna otsad. Külma vett lihtsalt ei olnud! See pole ilmselt siiski igapäevane, sest mingil hetkel hakkas personal ringi jooksma ja üksteisele vee teemal karjuma, aga meie jaoks oli juba hilja. Nii räpases võõrastemajas polekski nii väga end pesta tahtnud:) Korakukan Jigokudani ryokan asub mugavalt ahvipargi külje all. Peale ahvide naabruse on see külalistemaja kuulus ka selle poolest, et ühena väga vähestest omataolistest on seal võimalik meestel ja naistel koos onsenis käia (tavaliselt on vannid eraldi). Pluss see, et vanniskäijad on avalikult ümbrusele eksponeeritud:) Tulikuumas vannis ligunedes sattusime päris mitmete turistide vaatevälja. Pärast tuli sinna ka üks ahv meile seltsi, aga meie enam vanni ei suutnud minna:)












Enne ahvitrippi käisime veel Hokusai muuseumis - sellesama mehe omas, kes tegi kuulsad 36 vaadet Fuji mäele ja palju muid. Muuseum oli pisike ja palju seal vaadata polnud, aga see, mis väljas oli, oli sinnaminekut väärt. Mõned lingid tema kuulsamatele töödele (neid me oma ihusilmaga ei näinud):

Suur laine
Punane Fuji
Kalamehe naise unenägu (veidi pornograafiline)

Libajaapanlased

Ma üldiselt arvan, et välismaalasel ei sobi end kohaliku rahva rõivasse eriti toppida. Tunduks ka üsna koomiline näha näiteks jaapanlast või aafriklast eesti triibuseelikus. Ja senini suutsin ka ise hoiduda end kimonosse pakkimast, kuni tuli Kaarina ja ma mõtlesin, et teeks ikka selle nalja ka koos temaga ära:) Harajukus on üks fotostuudio, kus iga soovija riietatakase maikoks (tulevaseks geikoks), geikoks (Kyoto geishaks), samuraiks vms. Meist said maikod. Kõik on paras ersats, aga eemalt paistab ikka üsna efektne. Lähedalt vaadates... grimm on lihtsalt kohutav. Valge pasta on hõre, huulepuna on liiga palju (õigem oleks vaid pisike roosinupp huulte keskele teha), meetriseid võltsripsmeid pole üritatudki oma ripsmetele pisavalt lähedale kleepida ja hambad tunduvad kõige selle taustal kohutavalt kollased:) Kusjuures eriti hirmsad tundusid meile me sinised silmad! Ikka ei peta kedagi ära, välismaalane jääb välismaalaseks (ei aidanud ka see, et silmad teibiga vidukile tõmmati) - vaata ka pilte stuudio kodulehel:) Muide, sellel kodulehel on ka Inga pilt (kollases kimonos maiko eelmise aasta juunikuu galeriis). /2023: Stuudiot enam pole/

Aga tegelt oli ikkagi lahe ja mulle jubedalt meeldis mu punane kimono!