Pikk puhkus jälle möödas

Nonii, nüüd on mul jälle korra kodus käidud ja ma peaks olema väga ära puhanud, sest kuu aega on ju piisavalt pikk? Meie firma on Jaapanis suht ebatavaline, võimaldades töötajaile aastas kuu aega puhkust, mida on võimalik ka korraga välja võtta. Tavaliselt on võimalik võtta nädal suvel ja nädal talvel, kogu lugu. Seda mõneti kompenseerivad muidugi arvukad riigipühad, aga see pole ju päris see... Siiski, ilmselt ei luba kohalik taust kohalikel sellegipoolest ka meie firmas palju puhata - selle kahe aasta jooksul, mis ma siin töötanud olen, olen ma olnud küll see ainuke, kes üle kahe nädala korraga puhkab. Ei taha nagu ka uskuda, et mulle kui välismaalasele mingid eraldi privileegid selles osas on loodud ja et tegelikult teistele polegi see lubatud:)

Kodus oli tore ja seal võiks veelgi olla - alati tundub mujal millegi poolest natuke parem. Jõudsin ära näha kõik olulisemad inimesed minu elus, vaid sel, keda kõige rohkem näha soovisin, polnud minu jaoks palju aega ja sellegi aja jooksul suutis ta mind peaaegu tigedaks ajada:) Enne sõitu arvasin, et kodus hakkan jubedalt verivorsti, hapukapsast, pekki, kohukesi, kohupiima, killustikku, rosoljet, borši, rassolnikut, seeni, pelmeene ja hapukoort puukima, aga nagu ikka, ei tundunudki see kraam kohapeal enam nii oluline. Suutsin siiski juurde võtta mitmed rasked kilod, mis tuleb nüüd ruttu maha joosta. Kohe see vist ei õnnestu, sest nüüd hakkan küll kaasa toodud kohukesi ja šokolaadi nosima. Just meenus, et tilli oleks veel võinud kohvrisse pista...

Kui ennustada alanud aastat näiteks selle järgi, kuidas mu reis kulges, peaks see parasjagu sekeldusterohke tulema. Viimasel ööl enne väljalendu Naritalt kukkusime naabrimehega õlut jooma ja ma oleks äärepealt sisse maganud. Uimase peaga ei jaganud ma lennujaamas, mida ja kus peab tegema ning self-check-in'i asemel seisin pool tundi prantsuse lennuki check-in'i sabas ja lasin tuneesia arst-jalgpalluril endale kärbseid pähe ajada. Amsterdamist oli mul plaan paariks päevaks Brüsselisse sõita, aga ma istusin valele rongile. Õnneks oli mul seal üks kaitseingel - ma ei tea küll miks, aga äkitselt tundis üks hollandi keelt rääkiv mees tungivat vajadust mind üles äratada ja kontrollida, kuhu ma reisin. Tänu temale istusin Rotterdamis ümber õigele rongile. Brüsselist tagasisõit hilines, sest minu valitud rong ei väljunud tehnilistel põhjustel. Seda pidavat juhtuma seal üliharva. Tallinnas istusin valele bussile, kui tahtsin onu sünnipäevale minna - selle asemel, et sõita Nõmme suunas, istusin mina Nõmme suunast tulnud bussile lõpp-peatuses peale ja buss sõitis liinilt ära kuskile parklasse. Kui Jaapanisse tagasi tulin, peeti mind Narital pool tundi kinni sellepärast, et mul puudus väljasõidu kohta passis vastav tempel, mille immigratsiooniametnik oleks pidanud mulle sisse lööma. Pidin tõestama, et olen ikka sama lennujaama kaudu lahkunud ja seletama, kuidas selline lugu ometi juhtuda sai.

Unerežiim veel 100% korras ei ole. Paari tunni pärast lähen tööle ja küll ta siis juba korda minema hakkab. Selle mõne päeva jooksul, mis ma tagasi olen olnud, olen vaid korra šoppamas käinud. Nii kui nina toast välja pistsin ja mõnikümmend sammu olin astunud, ehmatas mind üks teismeline tütarlaps. Tütarlaps hakkas mind nähes peaaegu õhku ahmima ja õhkas kõva häälega "kakkoiiii!", eesti keeli - "kui ilus!" Meenub lugu, millest ma võib-olla olen ka varem kirjutanud, aga oma siivsas tagasihoidlikkuses võib-olla ka mitte. Kord tänaval haakis mulle kõrvale väike jaapani mutike ja kukkus ahhetama, et küll mu vanemad peavad ikka õnnelikud olema, et neil nii ilus ja pikk laps on:)

Ka jaapanlased koovad. Isegi mulgi mustreid koovad.

Ma olen kaua aega blogimisest hoidunud küll ühel, küll teisel põhjusel, aga tegelikult olen ma lihtsalt laisk, eksole. Ka jaapanlastele meeldib ennast jube tähtsaks teha sellega, et neil kunagi vaba aega ei ole, ju ma siis lähen ka lihtsalt trendiga kaasa. Näiteks panin juba mitu nädalat tagasi omale plaani külla minna Asamile 18. jaanuaril, sest siis peaks meil kõigil AEGA olema selleks, et üheskoos (vist) seenesuppi keeta.

Tegelikult on vahepeal igast asju toimunud, aga ajendas mind seekord kirjutama eilne külaskäik ühe vanapaari, jaapanlasest sõbra vanemate tagasihoidlikku häärberisse. Või noh, mis vanad nad nüüd niiväga. 60-ndates mees, kes näeb ka samapalju välja, ja natuke noorem naine, kes näeb palju noorem välja. Aga ma olen õppinud juba isegi jaapani naiste vanust välimuse järgi ära määrama, vat milline edu juba. Sellel, miks ma sinna sattusin, on suhteliselt koomiline eellugu. Mind kutsus neile külla nende poeg M., paras paskaak, kellega tutvusin tänu Eestist tulnud turistidele:D Olete kindlasti kuulnud, et meie sumokangelasest valmib film. Filmitegijatel vaja muidugi filmida ja selleks on vaja siia tulla, mitte kangelane koju saata, onju. Aga töö ja vile ikka üheskoos ja nii oli see seltskond kevad-suvel mingis enne-und-viskame-nooli-kõrtsis M-ga kohtunud. Samal kevad-suvel toimusid Tokyos EU filmipäevad, mille raames näidati isegi Eesti filmi - Kõrini! siis sedakorda, mille tegija ka sumomeest flmis ja nooli viskas. See oli kohe nii suur sündmus, et terve kamp eestlasi, nooleviskajaid ja muid tegelasi aeti kokku filmi vaatama ja pralletama. Film oli muidugi hea ja vääris üritust, ja ainuüksi see sündmus ise, et meie film siin... No kus sa saadki teisiti. M. nägi esimest korda nii palju eestlasi ja sai sumomehegagi juttu ajada, kellest enne vaid aupaklikus kauguses mööda oli vahel jalutanud.

Nüüdseks on filmimehed muidugi ammu monteerima läinud, aga kes siia on jäänud? M. käib nüüd sumokaga regulaarselt pekki söömas ja minu on pannud tegema midagi ennekuulmatut - jaapani pop-bändile laulusõnu kirjutama. See on kohutav, aga naljakas. Proovige kirjutada ingliskeelseid sõnu jaapani tibinale, kes kitarri küll mängib ja laulab nagu ka, aga inglise keelt sõnagi ei räägi ja isegi EI HÄÄLDA. Nüüd oli aga äkitselt vaja uus plaat ingliskeelne teha! Samas teab ta üsna täpselt, millest ta laulda tahab. Töö käib siis selliselt, et tema annab M.-le juhtnöörid, kaasa arvatud mõned sõnad, mida ta tahaks laulus laulda (sellised siis, mille tähendust ta ilmselt juba teab:D) ja M. kirjutab. Paar eriti haledat laulu oleme koos kirjutanud, kuna tema on rohkem selline raskema muusika fänn (enam mitte eriti aktiivne trummar, muide!) ja väidab, et plikade teemasid ta ei valda. Said sellised lihtsakesed ja peaksid olema ka suhteliselt kergelt hääldatavad... Millal päris plaat ise valmis saab, veel ei tea, sest kuskilt on vaja vahepeal ka neid onusid otsida, kes õudsalt raha tahaksid anda. Bändi nimi on muide THE CIGARPOCKETS ja siin näidiseks lugu tema eelmiselt plaadilt:



Et siis tasapisi alguse juurde tagasi minnes, eks siis M. on emmele-issile ka oma uutest eesti tuttavatest nii palju kõnelenud, et need ka näha tahtsid, mis loom see eestlane õige on. Sumokat ta kohale vedida ei jõudnud, aga vanematel oli vist minugagi lõbus:D Isa töötab samal alal, mis minagi ja ema koob samasuguseid mustreid, mis minugi ema. Lubasin talle kodust kaasa osta kudumisraamatuid ja erutasin neid oma verivorstijutuga nii palju, et lubasid sedagi proovida, kui ma vaid kohale toon:D Mul oli au koguni pereisale sünnipäevakingitust valida ja neid seljataga oma jaapani vanemateks pidada:D

Müüjatibidest

Ma arvan, et Tokyo noortel neidudel on raskusi väikeste asjade loendamisel. Iga kord, kui ma pakun poes maksevahendina üle 10 ühejeenise, satuvad müüjaneiud peaaegu paanikasse. Korraga nad ei oska enam raha lugeda ja nad muutuvad justkui lasteks, kellele on keeruline mündilugemise ülesanne antud, tõstes neid meeleheitlikult keskenduda püüdes ühest hunnikust teise ja tagasi. Pikalt nad ei julge mind vist ka saata, vaid üks vanamutt korra saatis, tema piiriks oli 20 ühejeenist. Ma läksin ka, aga koos ostuga ja vähemalt need ühejeenised jäid ikkagi talle:) Igal juhul on mul neid veel palju ja ma kavatsen eriti neid müüjatibisid veel mõnuga piinata:) Nad on tõesti tore vaatepilt oma saamatuses.

Pimedad Roppongi ood

...

- Arme tana palju joo!
- Ongi eestlased voi?! On jah! Mis te teete siin?
- Modellid oleme! ... Issand, ma suudlesin oma manedzeriga!

...

- Kui vanad te, tudrukud, olete siis ka?
- Tegelikult... 16, aga... tegelikult agentuur teab ka, et 16!
- Nooh, olge siis ikka ettevaatlikud...

...

Olime oodanud sind kaua

Koigile, kes uudiseid kuulavad - taifuun kais ule pea, aga viga ei teinud, maavarin raputas korralikult, aga ka viga ei teinud. Tokyot nad molemad ainult riivasid. Taifuunist andis marku kahepaevane paduvihm, mis paadis eile ohtul imeilusa ja selge taevaga, aga mille tottu Karin, kes mul nadalajagu kulas oli, Kyotosse ei paasenud - sest shinkanseni liinil oli onnetus olnud ja rongiuhendus oli katkenud umbes 10 tunniks. Tana on ilm veel parem kui eile ohtul, aga 10.13 Niigatas toimunud maavarin M6.8 toi uuesti elevust majja, sest see raputas moodaminnes ka Tokyot monusasti. Tapsustades asja Eesti raadios kuuldud uudiseid - epitsenter oli Niigatas 17km merepinnast allpool, vigastatuid oli seal vahemalt 150, neist 100 toimetati haiglasse. Shinkad pidid tana ikka soitma, vahemalt Karin pole veel tagasi tulnud...

Mulle meeldib argata maavarina peale...

Hokkaido, 2. ja 3. paev

Teisel paeval siis joudsin lopuks Kushirosse, linnakesse saare teises otsas ookeani aares. Pererahvas soidutas mind looduskaunitesse kohtadesse Akan Rahvuspargis ja Kushiro sookaitsealal. Akanis kaisime kahe kraatrijarve aares ja uhe aktiivse Iozan nimelise vulkaani jalamis, kus pulbitseb vaavel ja loomulikult lohnab madamuna jarele. Uks jarv oli eriti lahe - kuigi jarvevesi ise on kulm, on rannaliiv soe selle all pulbitsevate kuumaveeallikate tottu. Kui natuke liivas urgitseda, saab vee kohe katte, tore koht lastele ja mitte ainult. Ulemine pilt on tehtud selle jarve aares, kus ma parasjagu soojendan varbaid sellises allikas.

Iozan, mille lohna oli juba mitu kilomeetrit eemale tunda.

Lahke pererahvas teise jarve taustal. Kolmandal paeval vedasid nad mind ka Vaikse Ookeani aarde sealihadon'i sooma (liha riisil, tolle restorani oma pidi eriti maitsev ja kuulus olema. Maitses muidu kull), nuud on siis see ookean ka nahtud. Ja soppama, oehh. Kushiro on nii eemal tsivilisatsioonist, et vahe moodsama kaubamaja avamine on ikka paris suur sundmus. Katsuko otsustas mulle meeneks riideid osta, millest kujunes piinlik vahejuhtum, kuna uhel kallil seelikul lohkusin luku ara (aga poerahvas polnud kuri, sest teise seeliku ostsime ikka ara). Ja ilmselt tahtis ta niisama valismaalasega ringi patseerida ja feimi koguda, sest valismaalasi on sealkandis ikka vaga-vaga vahe. Ma nagin kokku umbes kolme.

Vot selline reis oli.

Saigi lopuks villand

Kurjam kull, juhilube ei ole mulle ilmselt ikka ette nahtud. Tana, kui oleks pidanud kuuendat korda soidueksamile minema, jain ma lihtsalt magama.