Ka jaapanlased koovad. Isegi mulgi mustreid koovad.

Ma olen kaua aega blogimisest hoidunud küll ühel, küll teisel põhjusel, aga tegelikult olen ma lihtsalt laisk, eksole. Ka jaapanlastele meeldib ennast jube tähtsaks teha sellega, et neil kunagi vaba aega ei ole, ju ma siis lähen ka lihtsalt trendiga kaasa. Näiteks panin juba mitu nädalat tagasi omale plaani külla minna Asamile 18. jaanuaril, sest siis peaks meil kõigil AEGA olema selleks, et üheskoos (vist) seenesuppi keeta.

Tegelikult on vahepeal igast asju toimunud, aga ajendas mind seekord kirjutama eilne külaskäik ühe vanapaari, jaapanlasest sõbra vanemate tagasihoidlikku häärberisse. Või noh, mis vanad nad nüüd niiväga. 60-ndates mees, kes näeb ka samapalju välja, ja natuke noorem naine, kes näeb palju noorem välja. Aga ma olen õppinud juba isegi jaapani naiste vanust välimuse järgi ära määrama, vat milline edu juba. Sellel, miks ma sinna sattusin, on suhteliselt koomiline eellugu. Mind kutsus neile külla nende poeg M., paras paskaak, kellega tutvusin tänu Eestist tulnud turistidele:D Olete kindlasti kuulnud, et meie sumokangelasest valmib film. Filmitegijatel vaja muidugi filmida ja selleks on vaja siia tulla, mitte kangelane koju saata, onju. Aga töö ja vile ikka üheskoos ja nii oli see seltskond kevad-suvel mingis enne-und-viskame-nooli-kõrtsis M-ga kohtunud. Samal kevad-suvel toimusid Tokyos EU filmipäevad, mille raames näidati isegi Eesti filmi - Kõrini! siis sedakorda, mille tegija ka sumomeest flmis ja nooli viskas. See oli kohe nii suur sündmus, et terve kamp eestlasi, nooleviskajaid ja muid tegelasi aeti kokku filmi vaatama ja pralletama. Film oli muidugi hea ja vääris üritust, ja ainuüksi see sündmus ise, et meie film siin... No kus sa saadki teisiti. M. nägi esimest korda nii palju eestlasi ja sai sumomehegagi juttu ajada, kellest enne vaid aupaklikus kauguses mööda oli vahel jalutanud.

Nüüdseks on filmimehed muidugi ammu monteerima läinud, aga kes siia on jäänud? M. käib nüüd sumokaga regulaarselt pekki söömas ja minu on pannud tegema midagi ennekuulmatut - jaapani pop-bändile laulusõnu kirjutama. See on kohutav, aga naljakas. Proovige kirjutada ingliskeelseid sõnu jaapani tibinale, kes kitarri küll mängib ja laulab nagu ka, aga inglise keelt sõnagi ei räägi ja isegi EI HÄÄLDA. Nüüd oli aga äkitselt vaja uus plaat ingliskeelne teha! Samas teab ta üsna täpselt, millest ta laulda tahab. Töö käib siis selliselt, et tema annab M.-le juhtnöörid, kaasa arvatud mõned sõnad, mida ta tahaks laulus laulda (sellised siis, mille tähendust ta ilmselt juba teab:D) ja M. kirjutab. Paar eriti haledat laulu oleme koos kirjutanud, kuna tema on rohkem selline raskema muusika fänn (enam mitte eriti aktiivne trummar, muide!) ja väidab, et plikade teemasid ta ei valda. Said sellised lihtsakesed ja peaksid olema ka suhteliselt kergelt hääldatavad... Millal päris plaat ise valmis saab, veel ei tea, sest kuskilt on vaja vahepeal ka neid onusid otsida, kes õudsalt raha tahaksid anda. Bändi nimi on muide THE CIGARPOCKETS ja siin näidiseks lugu tema eelmiselt plaadilt:



Et siis tasapisi alguse juurde tagasi minnes, eks siis M. on emmele-issile ka oma uutest eesti tuttavatest nii palju kõnelenud, et need ka näha tahtsid, mis loom see eestlane õige on. Sumokat ta kohale vedida ei jõudnud, aga vanematel oli vist minugagi lõbus:D Isa töötab samal alal, mis minagi ja ema koob samasuguseid mustreid, mis minugi ema. Lubasin talle kodust kaasa osta kudumisraamatuid ja erutasin neid oma verivorstijutuga nii palju, et lubasid sedagi proovida, kui ma vaid kohale toon:D Mul oli au koguni pereisale sünnipäevakingitust valida ja neid seljataga oma jaapani vanemateks pidada:D

Müüjatibidest

Ma arvan, et Tokyo noortel neidudel on raskusi väikeste asjade loendamisel. Iga kord, kui ma pakun poes maksevahendina üle 10 ühejeenise, satuvad müüjaneiud peaaegu paanikasse. Korraga nad ei oska enam raha lugeda ja nad muutuvad justkui lasteks, kellele on keeruline mündilugemise ülesanne antud, tõstes neid meeleheitlikult keskenduda püüdes ühest hunnikust teise ja tagasi. Pikalt nad ei julge mind vist ka saata, vaid üks vanamutt korra saatis, tema piiriks oli 20 ühejeenist. Ma läksin ka, aga koos ostuga ja vähemalt need ühejeenised jäid ikkagi talle:) Igal juhul on mul neid veel palju ja ma kavatsen eriti neid müüjatibisid veel mõnuga piinata:) Nad on tõesti tore vaatepilt oma saamatuses.

Pimedad Roppongi ood

...

- Arme tana palju joo!
- Ongi eestlased voi?! On jah! Mis te teete siin?
- Modellid oleme! ... Issand, ma suudlesin oma manedzeriga!

...

- Kui vanad te, tudrukud, olete siis ka?
- Tegelikult... 16, aga... tegelikult agentuur teab ka, et 16!
- Nooh, olge siis ikka ettevaatlikud...

...

Olime oodanud sind kaua

Koigile, kes uudiseid kuulavad - taifuun kais ule pea, aga viga ei teinud, maavarin raputas korralikult, aga ka viga ei teinud. Tokyot nad molemad ainult riivasid. Taifuunist andis marku kahepaevane paduvihm, mis paadis eile ohtul imeilusa ja selge taevaga, aga mille tottu Karin, kes mul nadalajagu kulas oli, Kyotosse ei paasenud - sest shinkanseni liinil oli onnetus olnud ja rongiuhendus oli katkenud umbes 10 tunniks. Tana on ilm veel parem kui eile ohtul, aga 10.13 Niigatas toimunud maavarin M6.8 toi uuesti elevust majja, sest see raputas moodaminnes ka Tokyot monusasti. Tapsustades asja Eesti raadios kuuldud uudiseid - epitsenter oli Niigatas 17km merepinnast allpool, vigastatuid oli seal vahemalt 150, neist 100 toimetati haiglasse. Shinkad pidid tana ikka soitma, vahemalt Karin pole veel tagasi tulnud...

Mulle meeldib argata maavarina peale...

Hokkaido, 2. ja 3. paev

Teisel paeval siis joudsin lopuks Kushirosse, linnakesse saare teises otsas ookeani aares. Pererahvas soidutas mind looduskaunitesse kohtadesse Akan Rahvuspargis ja Kushiro sookaitsealal. Akanis kaisime kahe kraatrijarve aares ja uhe aktiivse Iozan nimelise vulkaani jalamis, kus pulbitseb vaavel ja loomulikult lohnab madamuna jarele. Uks jarv oli eriti lahe - kuigi jarvevesi ise on kulm, on rannaliiv soe selle all pulbitsevate kuumaveeallikate tottu. Kui natuke liivas urgitseda, saab vee kohe katte, tore koht lastele ja mitte ainult. Ulemine pilt on tehtud selle jarve aares, kus ma parasjagu soojendan varbaid sellises allikas.

Iozan, mille lohna oli juba mitu kilomeetrit eemale tunda.

Lahke pererahvas teise jarve taustal. Kolmandal paeval vedasid nad mind ka Vaikse Ookeani aarde sealihadon'i sooma (liha riisil, tolle restorani oma pidi eriti maitsev ja kuulus olema. Maitses muidu kull), nuud on siis see ookean ka nahtud. Ja soppama, oehh. Kushiro on nii eemal tsivilisatsioonist, et vahe moodsama kaubamaja avamine on ikka paris suur sundmus. Katsuko otsustas mulle meeneks riideid osta, millest kujunes piinlik vahejuhtum, kuna uhel kallil seelikul lohkusin luku ara (aga poerahvas polnud kuri, sest teise seeliku ostsime ikka ara). Ja ilmselt tahtis ta niisama valismaalasega ringi patseerida ja feimi koguda, sest valismaalasi on sealkandis ikka vaga-vaga vahe. Ma nagin kokku umbes kolme.

Vot selline reis oli.

Saigi lopuks villand

Kurjam kull, juhilube ei ole mulle ilmselt ikka ette nahtud. Tana, kui oleks pidanud kuuendat korda soidueksamile minema, jain ma lihtsalt magama.

Hokkaido, 1. paev

Peale Ulle kojuminekut kaua kurvastada ei saanud, vaid votsin kohe ette kulaskaigu Hokkaidole ammusele kirjasobrale Katsukole kulla. Planeeritud oli seda juba kaua, aga reaalsuseni joudis asi alles siis, kui hakkasin taipama, et kuidagi piinlik juba - nii kaua juba Jaapanis oldud kull, et oleks voinud juba ammu ara kaidud olla. Katsuko on umbes 50-aastane koduperenaine, kes talitab Kushiros inseriteaduste professorit ja kolme last. Vanem neist on tegelikult juba nii suur, et sel aastal lopetas kooli ja kolis kuskile Tokyole lahemale.

Olime molemad piisavalt arevil kohtumise parast, et kas ikka sujub samamoodi nagu kirjavahetus. Eriti mures oli Katsuko, sest suvatsesin resi ette votta tapselt enne Kuldset Nadalat, mil jaapanlased tohutult ka ise reisima kukuvad. Vottes kuulda vanema ja targema inimese nou, lendasin siit Sapporosse ja Sapporost soitsin rongiga Kushirosse. Poleks pidanud uskuma, et niimoodi odavam on. Otse Kushirosse minnes oleks ka kiiremii saanud, sest rongisoit oli veel pikem kui lend, uhh.

Hokkaido on ikka vaga teistsugune Tokyoga vorreldes, selline metsik ja magine kuidagi. Miski veel ei oitsenud, paljud puudki polnud veel lehtes - kohe niipalju on kevad seal hilisem. Torkasid silma ka sinised katused, ei tea kas see on lahima naabri Venemaa moju voi mis. Esimese paeva veetsin Sapporos, Hokkaido prefektuuri pealinnas. Laksin kohale nagu loll turist, ilma piisava ettevalmistuseta. Paar kohta leidsin ules nagu Moiwa magi, kust avaneb vaade tervele linnale, ja hotelli. Otsisin usinalt ka mingit skulptuuriparki, aga sellega laks natuke nihu, istusin vale bussi peale ja raiskasin niisama aega. Sellest kolkast kuhu ma sattusin, sain ma valja, aga parast sattusin veel hullemasse, kui laksin mingit onsenide piirkonda avastama. Ka sinna tuli bussiga minna, aga mingil hetkel hakkas paanika tekkima, et kuidagi jube kaua on juba soidetud, akki olen juba peatused koik maha maganud ja kas see uldse on ikka oige buss ja suund, nii et huppasin maha esimeses, mis kolas onseni moodi. See oli vaga korvaline ja kohe koht, aga no kui ma juba seal olin, otsustasin onseni ka ules leida. Leidsingi uhe. Astusin sisse. Maksin raha. Votsin riided seljast ara. Istusin vanni. 5 minutit suutsin vast seal olla, rohkem ei kannatanud, siis laksin puhast vett otsima. Hea veel, et uhtegi sitikat ringi jooksnud. See oli vagavaga vana ryokan, umbes sama kole kui see kus me Ullega Kyotos oobisime. Kui sealt valja paasesin, jooksin puhta veega onseni korvalmajas, mis osutus asja valminud hotelliks. Seal sain selle solgi maha pestud, siis Sapporosse tagasi, izakayasse sooma ja kotile. Need onsenid kuhu ma tegelikult tahtsin minna, olid veel moned peatused sama bussiga edasi... Oised muljed - peaks utlema, et Sapporos on tanavad tunduvalt laiemad ja ooelu tunduvalt larmakam kui Tokyos.

Lumeskulptuuri meenutav ehitis Sapporos, ilmselt ooklubi. Sapporos toimuvad igal aastal lumefestivalid ja siis ehitatakse peatanav lumekujusid tais.