Ulle, Karin ja co Jaapanis

Ja juba jalle jaanilaupaev kaes ja juba jalle loket ei kusagil. Panen aga kaima Raadio 2 ja nahistan niisama vaikselt omaette:)

Niisiis, aprillis kais Ulle kulas, ja ta polnud uksi. Asi sai alguse sellest, kui ma esimest korda poolteist aastat tagasi kodus kaimas olin ja ule pika aja maalimas kaisin. Viskasin stuudiokaaslastele naljaga pooleks motte ohku, et tulge aga kulla ja kuju pilti, seeme hakkas idanema! Joudiski kohale 12-liikmeline grupp eesmargiga palju maalida ja palju turismi teha. Turismi sai kindlasti rohkem kui maalimist, aga moni daam joudis sellegipoolest ikka paris palju suureparast loometood teha. See oli ka minu jaoks vaga viljakas aeg, joudsin kova kaks pilti valmis sikerdada, millest uks on isegi alles jaanud, teise sokutasin Hokkaidole:) Viljakas aeg ka selle poolest, et see oli hea ettekaane lopuks minna ka sellistesse kohtadesse, kus ma enne ei olnud kainud, naiteks Tsukiji kalaturule ja Himeji kindlusse. See viimane on uks vanemaid ja autentsemaid omalaadsete hulgas, teab targem rahvas raakida. Vahe sellest, et ta on niisama ilus, sel ajal ka kirsid oitsesid! Meie room oli kahekordne, sest Tokyos olid nad juba praktiliselt ara oitsenud.

Siin on Ulle kirsipuu all peidus.

Olles kainud ka Osaka kindluses, mis on suurem nii fuusiliselt kui turismimagnetina, meeldis Himeji mulle raudselt rohkem. Soovitan soojalt. Sama soojaga viisin naised ka Kyotosse ja me sattusime oobima vaga imelikku kohta. Loomulikult otsisin odavat, mis kannataks siiski oo ara veeta ja mis ei oleks tsivilisatsioonist vaga kaugel, aga ega see liiga lihtne ulesanne polnudki. Uks templioobla naiteks keeldus kategooriliselt vastu votmast valismaalasi, kui neid ei saada jaapanlane. Minu jaapanikeelne telefonikone neid selle pohimotte ebamoistlikkuses ei veenanud. Lopuks labi mitme kone sattusin Tani House nimelisse ryokanisse (st jaapani stiilis hotelli), mida hotelliks oleks nagu palju nimetada... Hoone oli ilmselt mitu sajandit vana, mitte just koige paremas korras ja uksed lukku ei kainud. Aga tadike oli nii roomus, et kohe korraga nii palju teenis meie pealt ja kostitas meid kaunis rikkalikult, kuigi sellist kokkulepet meil polnud. Algul lubas vaid teed pakkuda:)

Teine suurem tripp minu jaoks oli valjasoit Saiko jarve aarde Fuji maele vaadet nautima. Paraku oli ilm nii nigel, et see magi kull valja ei paistnud. Pidi muide olema uskumine, et Fuji naitab end eemalt ainult nendele, keda ta armastab. Veetsime aega kes kuidas oskas - kes maalis, kes kondas nahkhiire- ja jaakoobastes ringi. Koige suurem atraktsioon oli aga onsen, kus me praktiliselt koik terve ohtu veetsime. Onseni rahvale oli see hea teenistus, sest pea koik lasime end ka labi masseerida:) Teine paev oli aga nii vihmane, et mitte oelda lortsine, et isegi mina hakkasin Fuji mage maalima. Kujutlusvoime oli nii vagev, et mae nahtav kohalolek meid absoluutselt ei seganud.

Karin teeb jaakoopas iceman'i.

Minu vaade Saiko jarvele. Ma tegin muidugi Fujit ka, aga see pilt siin tundub lihtsalt ilusam:)

Plaanisin koos oma muttidega ka Hakonesse minna, aga... eelmisel ohtul kaisin Roppongis paarile nooremale mutile giidi jooksmas ja... no laks jalle hommikuni valja ja Hakone rongile ma kahjuks lihtsalt ei joudnud.

Usutavasti on meie vaimse ema Aime juhendamisel Tartus veel tohutult palju Jaapani-teemalisi pilte valmis saanud. Ootan aga kannatlikult uudiseid plaanitava naituse avamise kohta.

Pontšoga Jaapanisse

Märtsi lõpus tegi Jaapanisse üllatusvisiidi proua Linda, keda ma kohtasin juhuslikult jõululaadal Tallinnas - kui Asamile pontšot ostsime. Ma ei tea, kui palju Asami seda siin kandnud on ja kas üldse, aga see oli ilus soe asi küll. Eriti soe oli aga Linda külaskäik, ettevõtmine kui selline - minu ema vanuses võtta ühest pontšoostjast nii palju innustust, et nüüd tuleb Jaapanis ära käia! Super. Palju terviseid teile, Linda ja Gristel! Kilusid ma pole veel raatsinud ära süüa:)

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus. Taiplikkus!

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest suure suuga ma rääkida lubasin. Muud veel, aga saadiku vastuvõtu hõiskasin küll ilmaaegu välja, polnud seal suurt midagi huvitavat - tüüpiline eestikas:) Tegelikult, eestipärast polnud peale eesti lipu midagi, vastuvõtul figureerisid peamiselt jaapanlased. Ei silku ega kama. Mis aga veel silma torkas - meil on vist emakeele rääkimise vajadus kole-kole suur. Nii kui paar kraadi sees, nii tabab kõiki mölapidamatus. Kõik tahavad jubedalt midagi rääkida, ja vahel on jutud nii pikad, et sõnajärg võetakse vägisi üle. Küll on tore, et ma iga päev omas keeles jutelda saan... Peaaegu.

Ma usun, et ma võin ikka ise ka loll olla

Oh koledust, jälle on palju vett merre voolanud peale mu viimast sissekannet. Ja seda, mis kodus toimub, ei tahaks üldse teadagi. Nüüd ajab juba eriliselt tigedaks, kui keegi mind jälle naaberrahva keeles kõnetab või venelaseks peab.

Vahepeal on ühtteist isegi siin ära tehtud. Näiteks alustasin veebruaris (või oli see märtsis, vahet pole) uuesti jaapani keele õpinguid. Algul oli grupp mõnus pisike, aga nüüdseks on ta juba jube suureks kasvanud - ühelt kolmele nimelt:) Kodutööd on mul enamasti tegemata, tunnis räägitust ka palju meelde ei jää, aga sunnivad mind vähemalt kohalikus keeles rääkima. Kanjidega on tegelikult eriti lahe - kordame minu poolt juba ammu varem õpitut, mis tähendab seda, et testides saan särada:) Niivõrd-kuivõrd siiski, sest ega need kurinahad ju sellegipoolest kõik meelde pole jäänud.

Umbes samal ajal alustasin lõpuks oma juhilubade vahetust, st jõudsin niikaugele, et sain saatkonnast tõlke kätte ja avaldasin ametlikult soovi oma load jaapani lubade vastu vahetada. Ei taha kurja häält teha, aga see tõlge ajas mind küll kurjaks. See ei olnud sugugi seda väärt, et sellega pool aastat venitada, seda enam, et eksamikeskuse onu viskas sellele ainult korraks (jah, korraks!) pilgu peale ja andis ta mulle niisama tagasi. Seda ma sulle ei kingi, saatkond. Algus läks eksamikeskuses ludinal, andsin paberid sisse, lasin ära kontrollida oma silmad, liiklusalased teadmised ja rahakoti, testid läbisin edukalt ja midagi eriliselt imelikku ei täheldanud. Jamaks läks siis, kui teisel päeval sõidueksamit läksin tegema. Olin igasugu jubedusi lugenud sellest, kui ranged on siinsed eksaminõuded ja et autokoolid ei õpeta mitte autojuhtimist kui sellist, vaid seda, kuidas eksamineerijale meeldida ja esimese lopsuga sõidueksamilt läbi saada. Kokkuvõtlikult öeldes - tuleb olla naeruväärselt ettevaatlik igas aspektis. Näiteks tahavaatepeeglitesse vahtimisest manööverdamisel kindlasti ei piisa, pead tuleb demonstratiivselt vasakule ja paremale keerutada ja veenduda, et no tõepoolest võib sõita. Eksamit ennast ei sooritata kunagi tänava peal otse keset päris liiklust, seda tehakse spetsiaalsel sõiduväljakul, kus on igasuguseid sirgeid ja kõveraid teid ning muhke ja lohke. Esimesel korral kukkusin läbi sellepärast, et pöörasin liiga suurte kaartega ja käed läksid roolil risti. Teine kord sellepärast, et pöörasin suurte kaartega, masin suri mitu korda tee peal välja ja tagasipöörde ajal läks rool üldse oma rada. Kolmas kord sellepärast, et pöörasin tsipa suuremate kaartega kui vaja ja masin suri tee peal välja. Neljas kord sellepärast, et kaared olid ikka veel natunatu suurevõitu ja ups! käed läksid hästi korraks rooli peal peaaegu risti. Rohkem ei ole mind jutule võetud, sest viiendal korral jäin veerand tundi hiljaks ja uus aeg lubati lahkelt alles siis anda, kui viisapikendus käes on. Praeguseks on ta käes (aastaks jälle), nii et varsti hakkab jälle pihta. Mind lohutab see, et mehi loksutati eksamil sama palju kui mind. Kõige paremal päeval sai 4 inimest 14-st läbi. Kontingent, kes eksamitel minuga koos käis, oli peamiselt Pakistanist, Iraanist, Afgaanist ja mujalt sealtkandist, parajad kollid.

Haridusega seoses veel seda, et jõudsin vahepeal korra ka tuletõrjeinspektorite koolitusel käia. Tehti nii nagu pikk ütles - minul tuleb minna ja mina läksin, mis sest, et oli ette teada, et tõenäoliselt mitte midagi aru ei saa. 300 matsi aeti suurde saali kokku, jagati hunnik jaapanikeelseid raamatuid kätte ja peeti 2 päeva loenguid. Mul oli ainukese välismaalasena seal eriti kohtlane olla ja kuna ma tõesti midagi aru ei saanud, siis pool päeva vaid pidasin vastu. Sinna mu tuletõrjuja karjäär jäi.

Vahepeal toimunud suurematest sündmustest räägin eraldi, aga olgu nad siinkohal koos üles loetud - saadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul, eestlaste külaskäigud ja Hokkaido reis.

In Tokyo, schoolgirls can't escape the Lolita stereotype

Villane mantel, suvekingad ja paljad sääred? See oli nüüd küll valus vaadata. Valusam kui jaapani koolitüdrukuid, neil on vähemalt põlvikud jalas. Häkkisin siia ühe suvise pildi koolitüdrukutest, talvine pilt erineb sellest niipalju, et lisatud on jakk ja suur paks sall. Vööst allapoole muutusi ei ole. Seelikud on nii imelühikesed, et trepist üles minnes tuleb tagantpoolt käega toetada, muidu tuulega võib viimanegi riba lendu panna. Ja siis panevad pahaks, kui mingi kiimakott altpoolt pidistada püüab? Guugeldamine annab tulemuseks ainult rida pornolehti... Ma tükk aega peaaegu uskusin, et sukkpükse pole koolivormi juurde ette nähtudki, sest isegi algkoolilapsed kannavad valdavalt põlvikuid ja sokke. Sukkpüksid pidid olema maakate riietusese, vot. Pole siin midagi imestada, et iivet ei ole ja iivet ei tule ka enam.

Pilt: http://skylined.pl/yokohama/en/?FireworksFestival

Big Brother

Mulle ei meeldi see, mida Google teeb, kogu mu elu tahab ta minu ühe ja ainsa gmailiga siduda. Arvestades spetsialistide arvamust sellest seltskonnast, kes nende guugelmuuglite taga on... olen muutumas paranoikuks.

Head Seda Aastat

Hea vähemalt, et veel jaanuargi on ja mitte juba suvi:) Ma pole jälle oma suure suuga antud lubadusest kinni pidanud, olles endiselt närb kirjutaja. A no püüan ikka vahepeal toimunust mingi ülevaate teha... Hea, kui keegi vahel torgib.

Detsember möödus peamiselt päris kodus kael pikkas lund oodates. Vat nüüd ta siis sajab, kui mina juba ammu tagasi olen! Vähemalt natuke lund ma ikka nägin ja sain katsudagi. Maal tegime vana-aasta õhtul lumememme, kes poole tegemise peal hakkas meenutama spagaati tegevat baleriini ja kui valmis sai, meenutas rohkem nagu kassi. Pime öö oli ju! Ja pärast sai mängitud mereröövleid, kes röövisid printsesse küll ühes rollis, küll teises. Kuni uus aasta kohale jõudis. Vaat mis võib juhtuda, kui korra aastas koju käima satud!

Tähtsündmusi ja kokkusaamisi oli mitu, aga eriti tore oli Asami külaskäik Eestisse. St peamiselt see, et ta üldse nii pika reisi vaevaks võttis ette võtta, polnud tema visiit ju viit ööpäevagi pikk. Selle aja sees jõudsin talle ikka ühtteist nipet-näpet näidata, sattusin isegi mõnda kohta esimest korda nagu vanasse laibakumi näiteks. Viisin ta isegi maale lehmalauta sõnnikulõhna nautlema ja Tartus panin oma vanasse voodisse magama, peale selle sai ta ju ka vetsueksootikat:) Kes mul Tartus külas käinud, see teab, millele vihjan. Teised vast ei tea, aga lagunevat välikäimlat ikka on näinud:) Ei suutnudki tegelikult Asamit millegagi päris ära ehmatada. Viisakas inimene nagu jaapanlane ikka on, väitis temagi, et kõik oli jube tore ja hirmsasti meeldis... Ehk siis ikka meeldis ka, vähemalt Adavere tuuliku suhtes olen ma küll 100 prossa kindel, et läks täkkesse!

Ning kui tuur läbi sai, sain hakata rahus puhkama ja jõudsalt kodumaiseid hõrgutisi sisse vohmima teadmisega, et tükk aega jälle sellist pekki ja ammugi verivorsti süüa ei saa. Õnneks mulle enamus jaapani toite sobib süüa küll, nii et pole ka suur õnnetus mõni aeg ilma olla. Sellegipoolest toppisin omale tagasisõiduks kaasa küll nii- ja naasugust nii mõõdutundetult, et tekkis tõsine hirm, kas pean lennujaamas osa välja viskama või ei pea. Ei pidanud. Turisti sai tegelikult mujalgi joostud. Kuna tagasi sõitsin Riiast, kasutasin juhust seal ringi jalutada ja moodsa termi võlusid nautida. Aitäh Evale ringitalutamise vaeva eest!

Kodus oli ilus olla, aga Jaapanis on ikka ka jälle hea tagasi olla. Tõõtegemisega tuli jälle muidugi harjuda, ja muudegi asjadega nagu linnapilt ja tipptunniaegsed rongid näiteks. Elades veidi "päris linnast" väljaspool, on hommikused rongid alati tööle ruttavaid "maakaid" puupungil täis, kuigi rongiliiklus on tihe mis tihe. Tipptundidel on kiirrongi peatustes perroon jaamakorraldajaid täis, kes konkreetselt lükkavad sisse iga inimese, kes otsapidi juba sisse on suutnud end nihverdada. Ja kuigi järgmine rong tuleb alati peaaegu kohe, siis ümberistumise kohtades on kindlasti vaja teisele rongile hirmsasti joosta, mitte niisama kõndida. Põhjus pidi olema selles, et nad kipuvad sisse magama ja kardavad hirmsasti hiljaks jääda... Kuskil naabermajades ka mul keegi magab vist kogu aeg sisse. Vähemalt pooled hommikud kuulen ühel kindlal kellaajal, kuidas keegi kontsade kolinal minu majast mööda jookseb. Jaapanlannade rongile jooksu stiil näeb välja muide sama huvitav nagu nende kõnnakki. Ühe jala varbad vahivad teise omadele otsa ja kontsad lohisevad mööda maad. Mitte et mina paremini jookseks, ma püüan üldse mitte joosta. Ja mul on veel kummalisi kalduvusi, nende kallal töötatakse.

Ahh, mul juhtus rattaga jälle õnnetus! Viga keegi ei saanud, keegi viis ratta lihtsalt pikale ringile jalutama, ma arvan. Esimese tööpäeva hommikul ratast parkides unustasin kõik võtmed suures hajameelsusehoos ratta külge. Arvasin küll, et selles müütiliselt madala kuritegevuse tasemega riigis minu ratast keegi ei taha, aga õhtul seda siiski enam ei olnud. Hea, et taipasin päeva jooksul tagavaravõtmed soetada, muidu poleks koju ka enam saanud. Politsei on tegevusse rakendatud ja jalgadel jälle rohkem tegevust. Moraal - mis kergelt tulnud, see kergelt läinud. Parkla on suur ja seal on vist miljon ratast tööpäeviti. Õhtuti näeb ta välja umbes selline:

Ahh, ja siis veel eriti seda, et Head Seda Aastat!