Hokkaido, 2. ja 3. paev

Teisel paeval siis joudsin lopuks Kushirosse, linnakesse saare teises otsas ookeani aares. Pererahvas soidutas mind looduskaunitesse kohtadesse Akan Rahvuspargis ja Kushiro sookaitsealal. Akanis kaisime kahe kraatrijarve aares ja uhe aktiivse Iozan nimelise vulkaani jalamis, kus pulbitseb vaavel ja loomulikult lohnab madamuna jarele. Uks jarv oli eriti lahe - kuigi jarvevesi ise on kulm, on rannaliiv soe selle all pulbitsevate kuumaveeallikate tottu. Kui natuke liivas urgitseda, saab vee kohe katte, tore koht lastele ja mitte ainult. Ulemine pilt on tehtud selle jarve aares, kus ma parasjagu soojendan varbaid sellises allikas.

Iozan, mille lohna oli juba mitu kilomeetrit eemale tunda.

Lahke pererahvas teise jarve taustal. Kolmandal paeval vedasid nad mind ka Vaikse Ookeani aarde sealihadon'i sooma (liha riisil, tolle restorani oma pidi eriti maitsev ja kuulus olema. Maitses muidu kull), nuud on siis see ookean ka nahtud. Ja soppama, oehh. Kushiro on nii eemal tsivilisatsioonist, et vahe moodsama kaubamaja avamine on ikka paris suur sundmus. Katsuko otsustas mulle meeneks riideid osta, millest kujunes piinlik vahejuhtum, kuna uhel kallil seelikul lohkusin luku ara (aga poerahvas polnud kuri, sest teise seeliku ostsime ikka ara). Ja ilmselt tahtis ta niisama valismaalasega ringi patseerida ja feimi koguda, sest valismaalasi on sealkandis ikka vaga-vaga vahe. Ma nagin kokku umbes kolme.

Vot selline reis oli.

Saigi lopuks villand

Kurjam kull, juhilube ei ole mulle ilmselt ikka ette nahtud. Tana, kui oleks pidanud kuuendat korda soidueksamile minema, jain ma lihtsalt magama.

Hokkaido, 1. paev

Peale Ulle kojuminekut kaua kurvastada ei saanud, vaid votsin kohe ette kulaskaigu Hokkaidole ammusele kirjasobrale Katsukole kulla. Planeeritud oli seda juba kaua, aga reaalsuseni joudis asi alles siis, kui hakkasin taipama, et kuidagi piinlik juba - nii kaua juba Jaapanis oldud kull, et oleks voinud juba ammu ara kaidud olla. Katsuko on umbes 50-aastane koduperenaine, kes talitab Kushiros inseriteaduste professorit ja kolme last. Vanem neist on tegelikult juba nii suur, et sel aastal lopetas kooli ja kolis kuskile Tokyole lahemale.

Olime molemad piisavalt arevil kohtumise parast, et kas ikka sujub samamoodi nagu kirjavahetus. Eriti mures oli Katsuko, sest suvatsesin resi ette votta tapselt enne Kuldset Nadalat, mil jaapanlased tohutult ka ise reisima kukuvad. Vottes kuulda vanema ja targema inimese nou, lendasin siit Sapporosse ja Sapporost soitsin rongiga Kushirosse. Poleks pidanud uskuma, et niimoodi odavam on. Otse Kushirosse minnes oleks ka kiiremii saanud, sest rongisoit oli veel pikem kui lend, uhh.

Hokkaido on ikka vaga teistsugune Tokyoga vorreldes, selline metsik ja magine kuidagi. Miski veel ei oitsenud, paljud puudki polnud veel lehtes - kohe niipalju on kevad seal hilisem. Torkasid silma ka sinised katused, ei tea kas see on lahima naabri Venemaa moju voi mis. Esimese paeva veetsin Sapporos, Hokkaido prefektuuri pealinnas. Laksin kohale nagu loll turist, ilma piisava ettevalmistuseta. Paar kohta leidsin ules nagu Moiwa magi, kust avaneb vaade tervele linnale, ja hotelli. Otsisin usinalt ka mingit skulptuuriparki, aga sellega laks natuke nihu, istusin vale bussi peale ja raiskasin niisama aega. Sellest kolkast kuhu ma sattusin, sain ma valja, aga parast sattusin veel hullemasse, kui laksin mingit onsenide piirkonda avastama. Ka sinna tuli bussiga minna, aga mingil hetkel hakkas paanika tekkima, et kuidagi jube kaua on juba soidetud, akki olen juba peatused koik maha maganud ja kas see uldse on ikka oige buss ja suund, nii et huppasin maha esimeses, mis kolas onseni moodi. See oli vaga korvaline ja kohe koht, aga no kui ma juba seal olin, otsustasin onseni ka ules leida. Leidsingi uhe. Astusin sisse. Maksin raha. Votsin riided seljast ara. Istusin vanni. 5 minutit suutsin vast seal olla, rohkem ei kannatanud, siis laksin puhast vett otsima. Hea veel, et uhtegi sitikat ringi jooksnud. See oli vagavaga vana ryokan, umbes sama kole kui see kus me Ullega Kyotos oobisime. Kui sealt valja paasesin, jooksin puhta veega onseni korvalmajas, mis osutus asja valminud hotelliks. Seal sain selle solgi maha pestud, siis Sapporosse tagasi, izakayasse sooma ja kotile. Need onsenid kuhu ma tegelikult tahtsin minna, olid veel moned peatused sama bussiga edasi... Oised muljed - peaks utlema, et Sapporos on tanavad tunduvalt laiemad ja ooelu tunduvalt larmakam kui Tokyos.

Lumeskulptuuri meenutav ehitis Sapporos, ilmselt ooklubi. Sapporos toimuvad igal aastal lumefestivalid ja siis ehitatakse peatanav lumekujusid tais.

Ulle, Karin ja co Jaapanis

Ja juba jalle jaanilaupaev kaes ja juba jalle loket ei kusagil. Panen aga kaima Raadio 2 ja nahistan niisama vaikselt omaette:)

Niisiis, aprillis kais Ulle kulas, ja ta polnud uksi. Asi sai alguse sellest, kui ma esimest korda poolteist aastat tagasi kodus kaimas olin ja ule pika aja maalimas kaisin. Viskasin stuudiokaaslastele naljaga pooleks motte ohku, et tulge aga kulla ja kuju pilti, seeme hakkas idanema! Joudiski kohale 12-liikmeline grupp eesmargiga palju maalida ja palju turismi teha. Turismi sai kindlasti rohkem kui maalimist, aga moni daam joudis sellegipoolest ikka paris palju suureparast loometood teha. See oli ka minu jaoks vaga viljakas aeg, joudsin kova kaks pilti valmis sikerdada, millest uks on isegi alles jaanud, teise sokutasin Hokkaidole:) Viljakas aeg ka selle poolest, et see oli hea ettekaane lopuks minna ka sellistesse kohtadesse, kus ma enne ei olnud kainud, naiteks Tsukiji kalaturule ja Himeji kindlusse. See viimane on uks vanemaid ja autentsemaid omalaadsete hulgas, teab targem rahvas raakida. Vahe sellest, et ta on niisama ilus, sel ajal ka kirsid oitsesid! Meie room oli kahekordne, sest Tokyos olid nad juba praktiliselt ara oitsenud.

Siin on Ulle kirsipuu all peidus.

Olles kainud ka Osaka kindluses, mis on suurem nii fuusiliselt kui turismimagnetina, meeldis Himeji mulle raudselt rohkem. Soovitan soojalt. Sama soojaga viisin naised ka Kyotosse ja me sattusime oobima vaga imelikku kohta. Loomulikult otsisin odavat, mis kannataks siiski oo ara veeta ja mis ei oleks tsivilisatsioonist vaga kaugel, aga ega see liiga lihtne ulesanne polnudki. Uks templioobla naiteks keeldus kategooriliselt vastu votmast valismaalasi, kui neid ei saada jaapanlane. Minu jaapanikeelne telefonikone neid selle pohimotte ebamoistlikkuses ei veenanud. Lopuks labi mitme kone sattusin Tani House nimelisse ryokanisse (st jaapani stiilis hotelli), mida hotelliks oleks nagu palju nimetada... Hoone oli ilmselt mitu sajandit vana, mitte just koige paremas korras ja uksed lukku ei kainud. Aga tadike oli nii roomus, et kohe korraga nii palju teenis meie pealt ja kostitas meid kaunis rikkalikult, kuigi sellist kokkulepet meil polnud. Algul lubas vaid teed pakkuda:)

Teine suurem tripp minu jaoks oli valjasoit Saiko jarve aarde Fuji maele vaadet nautima. Paraku oli ilm nii nigel, et see magi kull valja ei paistnud. Pidi muide olema uskumine, et Fuji naitab end eemalt ainult nendele, keda ta armastab. Veetsime aega kes kuidas oskas - kes maalis, kes kondas nahkhiire- ja jaakoobastes ringi. Koige suurem atraktsioon oli aga onsen, kus me praktiliselt koik terve ohtu veetsime. Onseni rahvale oli see hea teenistus, sest pea koik lasime end ka labi masseerida:) Teine paev oli aga nii vihmane, et mitte oelda lortsine, et isegi mina hakkasin Fuji mage maalima. Kujutlusvoime oli nii vagev, et mae nahtav kohalolek meid absoluutselt ei seganud.

Karin teeb jaakoopas iceman'i.

Minu vaade Saiko jarvele. Ma tegin muidugi Fujit ka, aga see pilt siin tundub lihtsalt ilusam:)

Plaanisin koos oma muttidega ka Hakonesse minna, aga... eelmisel ohtul kaisin Roppongis paarile nooremale mutile giidi jooksmas ja... no laks jalle hommikuni valja ja Hakone rongile ma kahjuks lihtsalt ei joudnud.

Usutavasti on meie vaimse ema Aime juhendamisel Tartus veel tohutult palju Jaapani-teemalisi pilte valmis saanud. Ootan aga kannatlikult uudiseid plaanitava naituse avamise kohta.