Sa oled see, mida sööd

Kui sa pole mõnda aega Jaapanis elanud, pole sa väga tõenäoliselt suurt midagi kuulnud nattost, Jaapani köögi tõelisest proovikivist. Rääkimata selle söömisest, aga võimalik, et sa ei taha seda endale elu sees suu sissegi võtta. Enamik siinseid välismaalasi hoidub nattost nagu katkust eemale ja paljud kohalikudki seda eriliselt just ei fänna. Sest see näeb rõve välja, haiseb jubedalt ja maitseb kohutavalt. Nii nad vähemalt räägivad.

Et mis asi see siis on? Natto on fermenteeritud sojaoad (otse öeldes rohkem nagu mädanenud), mida jaapanlased söövad juba oma tuhat aastat. Pestud, leotatud ja aurutatud ubadele lisatakse Bacillus subtilis natto nimelist bakterit, mis teeb ilusatest siledatest sojaubadest sellise ligase olluse, et ise ka ei usu. Seda bakterit leidub looduslikult riisiõlgedes, mille sisse siis vanasti oad mädanema pandi. Kuidas seda üldse sööma taibati hakata, teab vaid kosmos, aga küllap see mõnel näguripäeval avastatud varem seisma jäänud suutäis oli. Tänapäeval on see aga üks levinumaid hommikusööke. Tavaliselt lisatakse nattole sojakastet ja sinepit ning rohelist sibulat veel peale... Nämm. Või siis hoopis toorest muna.

Nattos on tohutult proteiine ja vitamiine. See aitab alandada kolesteroolitaset ning ära hoida igasuguseid koledaid haigusi, muuhulgas infarkti, osteoporoosi ja väidetavalt isegi vähki. Peale selle on ta looduslik antibiootikum. Sel ajal, kui külmkappe veel ei tuntud, ennetati riknema kippuvast toidust saadavaid kõhuhädasid ja toidumürgitusi nattoga - selleks piisas vaid kahest natto oast (küllap toidukorra või päeva kohta). Suvises kuumuses võis see tõesti eriti aktuaalne olla.

Esimese siin oldud aasta jooksul ei julenud ma ka igaks juhuks proovida, mine tea mis foobiaid see kaasa tooks:) Teisel aastal sattusin seda proovima ühe itaallase seltsis, kelle kui padutaimetoitlase jaoks natto on asendamatu toitainete allikas. Tundus küll keeruline ligaseid ja venivaid ube pulkadega suhu ajada, aga need hakkasid mulle kohe maitsema. No ja nüüd ma söön seda peaaegu iga päev... Nuusutan teda ka iga nurga pealt ja alt, aga päris aus olles - ma lihtsalt ei saa aru, kust otsast ta haisema peaks! Haruki Murakamil on üks raamatutegelane, kes suudab hääli välja lülitada. Ma arvan, et keegi on minu nattoportsudel sarnaselt lõhna volüümi maha keeranud.

Jaapanlased mängivad vahel ühte mängu. Neile meeldib välismaalasi õrritada toiduga, mille kohta nad eeldavad, et keegi muu sellist õudust ei söö. Kui ma ütlen, et söön ka vetikaid, tofut ja miso, ütlevad na ooo ja noogutavad heakskiitvalt. Kui ma ütlen neile, et mulle meeldib toores kala, ütlevad nad ohhooo ja on lausa üllatunud. Aga kui ma ütlen, et mulle jubedalt maitseb natto, peavad nad mind napakaks ja hakkavad silmi pööritama! Sellega ma olen neile ärtust ära teinud ja nad ei oska enam midagi küsida.

Õun, õuna, õuna

Läheb-läheb külmaks siin ka, aga enam ma ei inise sel teemal, et toas sooja ei saa. Kui ma oleks varem taibanud õhukonditsioneeri filtrilt poolesentimeetrise tolmukihi maha pesta, oleks mul juba ammu mõistlikult soe olnud. Mõistusega pole mul muidugi hiilata. Paar kuud tagasi otsustas mu alateadvus, et mu siis veel paari kuu vanune iPod on juba piisavalt must, et teda pesumasinas pesta. Taipama hakkasin seda alles siis, kui masin oli tsentrifuugimiseni jõudnud ja siis ei osanud ma enam muud midagi teha kui teda veel fööniga üle kuivatada. Üllatus-üllatus, aga ta hakkas veel samal päeval uuesti tööle! Vaid aku ei pidanud ühe laadimisega üle kahe päeva vastu. Veel suurem üllatus aga - reisilt tagasi tulnuna töötab ta jälle nagu tutikas, ikka nädal ja laadimine... Õun ruulib!!!

Nüüd ma siis tean

Leidsin vahepeal nupukese eesti ajalehest, aga eriti mulle meeldisid delfi tarkurite kommentaarid sellesama nupukese kohta:D 10 points to Suli!

Pikk puhkus jälle möödas

Nonii, nüüd on mul jälle korra kodus käidud ja ma peaks olema väga ära puhanud, sest kuu aega on ju piisavalt pikk? Meie firma on Jaapanis suht ebatavaline, võimaldades töötajaile aastas kuu aega puhkust, mida on võimalik ka korraga välja võtta. Tavaliselt on võimalik võtta nädal suvel ja nädal talvel, kogu lugu. Seda mõneti kompenseerivad muidugi arvukad riigipühad, aga see pole ju päris see... Siiski, ilmselt ei luba kohalik taust kohalikel sellegipoolest ka meie firmas palju puhata - selle kahe aasta jooksul, mis ma siin töötanud olen, olen ma olnud küll see ainuke, kes üle kahe nädala korraga puhkab. Ei taha nagu ka uskuda, et mulle kui välismaalasele mingid eraldi privileegid selles osas on loodud ja et tegelikult teistele polegi see lubatud:)

Kodus oli tore ja seal võiks veelgi olla - alati tundub mujal millegi poolest natuke parem. Jõudsin ära näha kõik olulisemad inimesed minu elus, vaid sel, keda kõige rohkem näha soovisin, polnud minu jaoks palju aega ja sellegi aja jooksul suutis ta mind peaaegu tigedaks ajada:) Enne sõitu arvasin, et kodus hakkan jubedalt verivorsti, hapukapsast, pekki, kohukesi, kohupiima, killustikku, rosoljet, borši, rassolnikut, seeni, pelmeene ja hapukoort puukima, aga nagu ikka, ei tundunudki see kraam kohapeal enam nii oluline. Suutsin siiski juurde võtta mitmed rasked kilod, mis tuleb nüüd ruttu maha joosta. Kohe see vist ei õnnestu, sest nüüd hakkan küll kaasa toodud kohukesi ja šokolaadi nosima. Just meenus, et tilli oleks veel võinud kohvrisse pista...

Kui ennustada alanud aastat näiteks selle järgi, kuidas mu reis kulges, peaks see parasjagu sekeldusterohke tulema. Viimasel ööl enne väljalendu Naritalt kukkusime naabrimehega õlut jooma ja ma oleks äärepealt sisse maganud. Uimase peaga ei jaganud ma lennujaamas, mida ja kus peab tegema ning self-check-in'i asemel seisin pool tundi prantsuse lennuki check-in'i sabas ja lasin tuneesia arst-jalgpalluril endale kärbseid pähe ajada. Amsterdamist oli mul plaan paariks päevaks Brüsselisse sõita, aga ma istusin valele rongile. Õnneks oli mul seal üks kaitseingel - ma ei tea küll miks, aga äkitselt tundis üks hollandi keelt rääkiv mees tungivat vajadust mind üles äratada ja kontrollida, kuhu ma reisin. Tänu temale istusin Rotterdamis ümber õigele rongile. Brüsselist tagasisõit hilines, sest minu valitud rong ei väljunud tehnilistel põhjustel. Seda pidavat juhtuma seal üliharva. Tallinnas istusin valele bussile, kui tahtsin onu sünnipäevale minna - selle asemel, et sõita Nõmme suunas, istusin mina Nõmme suunast tulnud bussile lõpp-peatuses peale ja buss sõitis liinilt ära kuskile parklasse. Kui Jaapanisse tagasi tulin, peeti mind Narital pool tundi kinni sellepärast, et mul puudus väljasõidu kohta passis vastav tempel, mille immigratsiooniametnik oleks pidanud mulle sisse lööma. Pidin tõestama, et olen ikka sama lennujaama kaudu lahkunud ja seletama, kuidas selline lugu ometi juhtuda sai.

Unerežiim veel 100% korras ei ole. Paari tunni pärast lähen tööle ja küll ta siis juba korda minema hakkab. Selle mõne päeva jooksul, mis ma tagasi olen olnud, olen vaid korra šoppamas käinud. Nii kui nina toast välja pistsin ja mõnikümmend sammu olin astunud, ehmatas mind üks teismeline tütarlaps. Tütarlaps hakkas mind nähes peaaegu õhku ahmima ja õhkas kõva häälega "kakkoiiii!", eesti keeli - "kui ilus!" Meenub lugu, millest ma võib-olla olen ka varem kirjutanud, aga oma siivsas tagasihoidlikkuses võib-olla ka mitte. Kord tänaval haakis mulle kõrvale väike jaapani mutike ja kukkus ahhetama, et küll mu vanemad peavad ikka õnnelikud olema, et neil nii ilus ja pikk laps on:)