Jahh

No ma siis nüüd tulen. Kui lennuk alla ei kuku.

Päeva nali

Käisin soppamas. Lonkisin poes rahulikult ringi, ei pööranud sugugi tähelepanu sellele, mida 3 erinevast rahvusest müüjat omavahel jaapani keeles sädistasid. Aga nemad ei sädistanud niisama, rääkisid hoopis mind taga nagu maksma asudes selgus:) Poes oli käimas kihlvedu, kes suudab mu rahvuse ära arvata. Pole vist raske arvata, et keegi ei arvanud ära, pakuti Rumeeniat, Saksamaad ja Venemaad:) Mina võitsin sellest mängust allahindluse:)

Üldine tähelepanek on selline, et piirkondades, kus liigub rohkem turiste, ei eelda ükski müüja, et ma jaapanit puhun. Päris naljakas oli ka olukord teises poes, kus ma sattusin kuidagi sujuvalt hoopis teise poodi maksma minema. Selle asemel, et mulle seletada, kuhu ma maksma pean minema, haaras müüja sõnatult, aga ilmekalt mu ostukorvi ja juhatas mu niimoodi õigesse kohta:)

Ja juba on esimene jõulupidugi peetud. Pidu kulgeb üsna sama rida pidi mis Eestiski. Algul on kõik vait ja vagusi, aga mida lonks edasi, seda lärmakamaks läheb kuni keegi ütleb, et aitab nüüd küll ja pidu läbi. Tunnen end kõrvust tõstetuna, sest kuupäev valiti konkreetselt selliselt, et ma ka oma leivaisa üritusest osa jõuaks võtta. Hakkan ju esmaspäeval juba jälle kodu poole lendama! Aasta möödas nagu poleks olnudki!

Pane nad uskuma, et see on moodne. Ja nad ostavad

Õnnelik on jaapanlane, kes on suutnud omale soetada Louis Vuittoni käekoti. 19. sajandil alustanud prantslane ei pidavat Prantsusmaal enam eriti moes just olema, aga siin on ta HITT, millega ostetakse omale staatust, kui see puudub (tavaliselt puudub). Ma näen neid kotte iga päev igas variandis (aga pea alati just selliseid pruune ja monogrammiga, ilma monogrammita ma ei tunneks neid äragi) - ei päevagi LV kotita. Need on tohutult kallid ja koolitüdrukud on nõus tegema mida iganes, et see raha endale kokku ajada.

Mul on see au töötada LV Jaapani peakontori vahetus naabruses. Hoonel puudub praegu siiski vähimgi reklaam selles asuvale firmale. Reklaamid olid eemaldatud, kui töötajail noorte wannabide massilistest külaskäikudest kõrini hakanud saama:)

Hmm, praegu seda pilti vaadates ei tundugi ta enam nii kole... See tuleb ruttu välja ravida enne kui juuri ajama hakkab!

Suured teed ja rinnahoidjad

Üks väheseid kohti, kus neid näha saab, on Yokosuka, ameeriklaste suurim väljaspool kodumaad asuv mereväebaas. Yokosuka asub lahe ääres Yokohama lähedal ja kuni II Maailmasõja lõpuni töötas see sadama ja laevatehasena. See oli umbes see koht, kuhu ühel kaunil päeval või ööl üle-eelmisel sajandil maabusid kapten Perry mustad laevad nõudega avada Jaapani turg välismaistele kaubalaevadele, apelleerides lihtsalt tugevama õigusele. Päädis see sellega, et Jaapanis käivitus tohutu uuenduste laine (Meiji restauratsioon) ja no saidki väljamaalased, mis nad tahtsid.

Sõja lõppedes Ameerika okupatsiooni alates sai Yokosuka laevatehasest koht, kuhu Ameerika sõjamehed kanda kinnitasid ja sealt enam okupatsiooni lõppedeski ei suvatsenud enam lahkuda. Praegu on seal mingi 24,000 püsielanikku koos tsiviilide ehk naiste ja lastega. Oli omamoodi põnev sinna kohaliku eestlannast tsiviili külalisena sattuda - peamiselt hapukoore pärast, mida mujalt üldiselt ei leia:) Baasi sisse pääseb ainult kellegi külalisena ja baasi sattuda on ihaldusväärne, sest kaup on muu Jaapaniga võrreldes odavam. Kaup on kõik Ameerikast ja rinnahoidjad on tõepoolest vastavalt ameeriklannade mõõtudele peaaegu ainult D-F ja miks mitte ka G, H... Kaubamajas maksab ainult dollar ja müük on tegelikult külalistele suisa keelatud. A no mõni mõis, annad raha salaja kohaliku kätte ja küll see arveldab kassamammidega.

Üldine pilt on Yokosukas selline pruun, must ja natuke valget. Esimene asi, mida vallaline meremees teeb, kui saabub, on otsida omale kähku naine. Ma ei tea, neil on nagu mingi valu sellega, ainult selle ühe õhtu jooksul, mis ma seal ringi traageldasin, sain peaosa pereplaneerimises 13 aastat noorema meremehe unistustes ja mitu muud vidinat:) Kõik tormavad mööda linna ringi, till pikalt ees:) Nii, ja kui naine võetud, siis varsti saab ilusast pisikesest naisest ilus suur naine. Naistel muud füüsilist koormust peale koduste tööde ei ole ja McDonalds on nii maitsev...

Kohe sööngi ära viimased raasud kilost California Sunrise hapukoorest, juba kukkus best before... Ei jagunud kartulisalatiks ega midagi, aga kodusele kraamile ta ikka vastu ei saa!

Koledad inimesed ja ilusad inimesed

Jaapani televisioon on täis toidutegemise ja -söömise sõusid, naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi ning nõrgemaid alandavaid sõusid ja reklaame. Näiteks üks sõu on selline, kus kuulsuste grupp pannakse mingit ülesannet sooritama ja jube naljakas, kui mõni neist nii kehvasti sooritab, et suisa haiget saab. Või siis otsitakse vallalisele kuulsusele abikaasat. Suur on rõõm, kui aegade hämarusest välja kaevatud kandidaat on nõus kohtuma, aga vastupidi on lihtsalt piinlik. Ja nii edasi. Inimesed NUTAVAD sõudes. Eriti hinge aga on läinud üks purgikohvi reklaamikampaania, kus vana ja väsinud mees proovib erinevaid lihttöid teha nagu kirjakuller, valvur jms, aga saab tümitada küll klientide, küll roheliste mehikeste käest. Lohutust annab ainult see vastik purgikohv, mille nimi on BOSS. Tahaks teada, mis on tema LUGU. Ja kas selle kohvi sihtgrupp ongi elule jalgujäänud.

Naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi näeb ka niisama linna peal, eriti teatud piirkondades ja kellaaegadel. Üks suur 109-nimeline kaubamaja, mis on justkui kujunenud juba popkultuuri osaks (iga enesest lugupidav noor käib seal soppamas), avas hiljuti NAISTERIIETE OSAKONNA MEESTELE. Jaapan on geide paradiis. Paljud noored poisid oleks kohe tüdrukud valmis, kui neile kleit selga panna, nad on lihtsalt nii naiselikud juba originaalis. Naised ise jäävad siiski naisteks, ka vanas eas. Või pigem, mingi 30-40 eluaastani on nad sellised kawaii ehk armsad tütarlapsed, siis hakkavad neist naised saama. Kawaii olemine nõuab jaapanlasena sündimist, moevoolude järgimist ja spetsiaalset kõnnakut. On kawaii kõndida varbad rõhutatult sissepoole, sest see jätab tüdrukust natuke hädise mulje, ja milline mees ei tahaks tunda end naise kõrval just selle tugevamana. Siinsed välismaa naised ei saavuta iial sellist taset, et neid võrdselt jaapanlannadega kawaiideks peetaks. Nende jaoks on sageli teine sõna - kawaisoo ehk et näib armas:)

Tuhapea

Nüüd ma siis lõpuks sain aru, miks keegi minuga ei räägi. Ma ise olin kuidagi oma seadetes kommenteerimise ära keelanud. Palun vabandust, kui teil midagi öelda oli...

Mis ripakil, see ära

Ma hakkasin jälle jalgrattaga sõitma, pätsasin endale ühe halli soppamise ratta. Ei mäletanudki, et see nii mugav ja samas jube on! Mugav, sest saab kiiremini punktist A punkti B ja rattaga viitsin ka sellistes kohtades ringi kolada ja linna avastada, kuhu jala ei viitsi minna. Täna näiteks leidsin põneva vanakraamipoe, sinna ma ilma rattata kindlasti poleks sattunud. Jube aga sellepärast, et tänavad on kitsad ja ristmikud pimedad. Ja eelmise aasta õnnetus ei ole veel meelest läinud. Algul arvasin, et sõiduteel on julgem sõita, sest autojuhid ei ole nii ettearvamatud kui jalakäijad ja teised ratturid, aga kohati kolin ikka igaks juhuks kõnniteele üle (kui see on olemas ja piisavalt lai minu jaoks).

Ilmad on veel mõnusalt soojad, kui päike parasjagu paistab, muul ajal natuke sügisesemad. Joped ja mantlid veel ootavad oma aega.

Vaat kui palju uudiseid, kas pole! Üks tore "uudis" siiski veel - esimest korda elus hakkasin juba septembris jõulukingitusi ostma. Kui kellegi on erisoove, palun mulle varakult teada anda, muidu võib hiljaks jääda;)

Koeraelu

Kasside ja koerte ehtimiseks leiab poode rohkem kui väikelaste riidessepanemiseks!

Terve kuu ringvaade

...Et kui eelmine oli ainult nädala oma, siis nüüd juba mitme nädala oma:) Tjah, ka siin on sügis kätte jõudnud. Sajab, sajab ja sajab. Ja see vihm ei ole enam selline soe nagu oli suvel. Täna jõudsin koju läbimärjalt nagu seda viimasel ajal sageli juhtub, olles teel lahti saanud kahest vihmavarjust. Ühe murdis tuul pooleks ja teise pööras pahupidi. Õnneks ei ole vihmavarjudega suurt häda - saab üks otsa, korjad kuskilt uue asemele. Naised kannavad varje muide ka päikesepaistel, et end päikese eest kaitsta. Mina oma loogikaga valiks siis võimalikult heleda, et soojust eemal hoida võimalikult palju... aga lääne loogika ilmselt erineb jaapanlaste omast:D Ja küllap see on ka moevärk. Mood ruulib igal rindel. Kui ma esimest korda Tokyos käisin, siis mulle tundus, et tokyolased on moe suhtes ükskõiksemad kui osakalased, kandes suvalisi kaltse seljas. Tegelikult need on just sellised supermoekad kaltsud (mida eestlane ilmselt iial selga ei paneks) - igasugused kottkleidid, mitmes kihis pluusid kummalistes värvikombinatsioonides ja mida iganes. Praegune üks kuum sõna on (ikka veel) põlvpüksid, põlvikud ja saapad. Saapad iga ilmaga. Põlvikud iga kinga, püksi ja kleidiga, peaasi et paljas põlv vahepealt välja paistaks. See on argipäevane pilt. Nädalavahetustel näeb teatud piirkondades aga sellist moodi, et ahmi õhku:) Noored topivad oma kostüümid kohvrisse, sõidavad Harajukusse või Shibuyasse, vahetavad kuskil kempsus riided ära ja kukuvad promeneerima. Sest mood on elustiil. Ka meikimises ja soengutegemises on nad osavad, olles võimelised täismeiki tegema ja juukseid koolutama liikuvas rongis püstijalu. Ei mingit salapära, et kuidas naised ilusaks saavad:D Olen näinud ka mehi rongis habet ajamas, ükskord nägin koguni metroojaamas vanemat härrasmeest jooksupealt hambaid harjamas.

Minu juhilubade aktsioonil on vaikusperiood. Keegi peab olemasolevad kohalikku keelde ümber tõlkima ja kesse muu siin sellist asja ikka teeb kui mitte oma saatkond. Paraku teeb ta seda juba kuu aega... Enamus protsessile kuluvast ajast läheb siis ilmselt tõlkimise nahka või mis. Seesama kuu aega tagasi oli õnn või õnnetus suuremal hulgal eestlasi üheskoos kohata ja nendega koos saatkonnas pitsat pugistada, muu jätame mainimata:) Ilmneb, et mo kunagisest jaapani keele rühmast vähemalt neli resideeruvad praegu siin ja kaks Taiwanil. Rühmast, kus alustas umbes 70 ja lõpetas umbes 7 persooni.

Veel sai vahepeal spetsiaalsel jäätisereisil käidud Asamiga, suurest linnast kaugel väljas:D Mingi ameerika kettkohvekas jälle, aga jäätis oli hea jah. Ja töötajad lustakad. Iga natukese aja tagant laulavad kooris hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos:D Võibjuhtuda, et Asami tuleb minuga detsembris koju kaasa. Kas kellelgi öömaja on pakkuda? Ma ei saa ometi mugavustega harjunud linnalast oma korterisse viia, kus jookseb ainult külm vesi, dussi ei ole ja kemps on peaaegu õue peal, ta sureb sinna ära! A laipadega mina ei oska midagi peale hakata:8

Nädala ringvaade

... Neljapäeval oli maavärin, suurim mida kogenud olen. Raputas päris kõvasti ja mitu minutit. Olin parasjagu kontoris, me naised kiljusime "omoshiroi!" ja "sashiburi!" (st põnev ja pole ammu olnud), boss vangutas pead ja naeris, et pole siin midagi nii väga põnevat:))

... Mõni päev tagasi kaotasin Shibuyas oma kuukaardi ära:( Aga nüüd saan aru, et kaardi ostmisel esitatavad isikuandmed lähevad suuresti tõepoolest asja ette. Kaardi peal on kirjas minu nimi ja vanus, kuskil andmebaasides ka telefoninumber. Loomulikult keegi leidis selle kaardi ja andis jaamaülemale, mitte ei hoidnud endale, ja loomulikult see jaamaülem või keski helistas mulle ja kutsus "kohtama";) Nii ausad on siin inimesed.

... Põnevat perverti kohtasin. Koduteel peatas mind muidu sümpaatne meesterahvas, kes jumalakeeli mult teatud veidrat teenust anus... Jätan detailidesse laskumata, aga avaldan siinkohal oma üha süvenevat hämmeldust selle üle, milliseid veidrikke minu tagasihoidlik isik kogu aeg ligi on meelitanud. Mis teha, ah?

Anna gaasi!

Viis päeva tagasi täitus aasta minu esimesest maandumisest Jaapanis. Nii et aastapäev kohe. Eks ma muidugi tähistasin seda koledal kombel, nii et maa must - külastasin saatkonda. Oleks peaaegu nagu kodus käinud, kuigi võimalustest eesti keelt rääkida on mul siin ilma saatkonnatagi mitte vähe olnud:) Ja hiljem külastasin üht mmmmassssssssöööööööripoissi. Ohhh...

Nüüd uued sihid silme ees. Juba nädalajagu olen luurekat teinud, milliste lubadega siin autot juhtida tohib. Noh, võiks ju vahel rooli istuda ja teisi liiklejaid kollitada. Eesti omadega justnagu oleks tohtinud kuni üleeilseni. Kui aasta saab täis, siis tuleb load jaapani omadeks ümber vahetada. OK, aktsepteerin. Aga mis tont on eestlased pannud sellesse nimekirja, kes peavad sõidueksami tegema samas kui näiteks sakslased, kanadalased ja muu selline rahvas ei pea?! Ainuke lohutus on see, et need ... ameeriklased ka eksamist ei pääse. Mõneti on see ehk õigustatud ka kui koduse liikluskultuuri peale mõelda. Kesse ikka muidu usub, et ma sõita oskan. Ega ma isegi ei usu. Mis järjekorras need pedaalid seal olidki ja kuidas neid kasutatakse üldse...

Puhkus võib olla väsitav

Ueno loomaaed, New York (kaasmaalased kaksikud Julia ja Nadja Kobest), FujiQ-land (karussellil Liina kõrvallauast), Saiko järve-äärsed lustihobud (koos bossudega), Okutama järv metropolise serval.

A u nas biznis plan!

Neil on siin mingi eriline suhe prügiga. Kahtlustan, et siin on mingi kaval süsteem, mis hoiab võimalikult palju inimesi tegevuses, et inimesed liiga palju ei mõtleks.

 

Esmalt tuleb prügi võimalikult palju toota. Iga pisemgi vidin pakitakse seitsmekordselt, enamuse moodustab sellest kile ja muu plastmass. Vähe sellest, et toode tehases mitmekordselt pakendatakse, aga see jätkub ka poes. Müüjal käib käsi alati automaatselt kilekoti järele. Mõnes suuremas toidupoes on spetsiaalsed pappkaardid kirjaga "Oma kott", mis tuleb enne maksma asumist ostukorvi poetada, et täiendavast kilelaadungist hoiduda. Kui seda pole, siis... On poode, kus müüja saab aru, et kui ma ütlen, et ma ei taha kotti, siis ma seda ka mõtlen. Ühes poes pean ma seda aga vähemalt kolm korda kordama ja vahel ka oma kotti näitama, aga ikka vaatavad müüjad mulle nagu lambad otsa. Täna ostsin kolm virsikut, mis olid pakitud igaüks eraldi mingi võrgu sisse ja kõik koos paigutatud ilusti alusele. Kui müüjaneiule jõudis lõpuks kohale, et ma ei taha tema kilekotti, siis... viskas ta aluse minema ja... pakkis iga virsiku eraldi väiksema kilekoti sisse. 1:0 tema kasuks.

 

Teiseks tuleb prügi kokku koguda. Prügikaste on linna peal pigem vähe ja eriti harva kohtab neid metroojaamades. Seda sellest ajast peale, kui mingid aastad tagasi kuskil jaamas pomme oli kastidesse peidetud. Siis olla linn kastidest puhta paljaks korjatud. Omaenda prügi tuleb teatud päevadel soovitavalt spetsiaalses kilekotis ukse taha tõsta ja loota, et valesti ei läinud. Sodi tuleb sorteerida ja iga sodi jaoks oma päev, valet nutsu lihtsalt kaasa ei võeta. Jaapanlased jälgivad eriti kiivalt välismaalastest naabreid ja kui ikka jama on, siis kaebavad linnavalitsusele ära ka.

 

Toodetakse prügi, et anda tööd prügitöötlejatele? Tokyo lahte on Odaiba nimeline saar prügi peale üles ehitatud, saare peal on Joypolise nimeline lõbustuspark, kallid restoranid, soppamise kohad  jne. Selline ameeeerikalik paik. Käisin ka lõpuks ära, eelmisel nädalal, sai eesti naistega natuke lulli löödud. Palju ei viitsinud, ja eriti ei jaksanud ka, sest igal pool olid vähemalt tunnised järjekorrad ja üldse oli ta kuidagi lastekas Eejanaika kõrval;) A vot lahe oli skate-boarding'u moodi asi ja nalja sai õuduste kambris.

 

Ja no nägite, kuhu prügimajandusega välja jõuab??? Onu Sam ka ei väsi:D Teemat võiks veel arendada, aga ei viitsi enam. Valmistun homseks põlev-erutavaks kohtumiseks massöörikuga ja üheks toimekaks visiidiks saatkonda. Seekord lastakse ehk uksest sisse. Muide, leidsime Roppongist ühe toreda Baikal nimelise vene restorani, kus oli nii hea kodune söök ja nii eht Marusja ettekandjaks. Jäi vahele, kui nuka taga suitsu käis tegemas;)

Eejanaikaaa!!!!!!!!!!

Fuji mäe lähedal on lõbustuspark FujiQ-highland ja selle sees on kaks koledat asja - Fujiyama ja Eejanaika. Fujiyama on oma parameetritega maailma kolmas ameerika mägi, kaua aega olnud esimesel koohal. Sinna ma ei julenud minna. Eejanaika on Guinnessi rekordite raamatusse kantud 4-dimensiooniline uut sorti ameerika mägi, sellega käib 14 korda üle pea - suurim arv maailmas. Sinna ma julgesin minna, ja ootasin selleks 4 tundi järjekorras...

Soovite ehk ajalehte lugeda?

Nii vahva on vahel inimesi eneselegi teadmata yllatada. Arvuti, mida ma kodus kasutan, on Sotec, kui see teile midagi ytleb, ja opsyss oli algselt Windows ME. Oi, see oli piin... L6puks olin sunnitud temaga midagi ette v6tma, kuna funktsioonid lihtsalt haihtusid yksteise j2rel. Kyllap oli siin viirus ka sees. Toppisin lolli j2rjekindlusega arvutile siis v2gisi XP sisse ja mis siis sai? N2itasin arvutit yhele kogenud arvutipoisile ja see hakkas 6hku ahmima nagu kala kuival - et kuidas on v6imalik XP-d sellisele arvutile sisse toppida (pole tal m2lu ju ka ega midagi), ja see isegi t33tab?! :))) Khm, ja et mina ise seda tegin, irw. Hea kyll, ta v6iks paremini ja kiiremini t33tada, aga jumal temaga. Natuke aega k2rab niisama kah.

 

Yle-eelmisel n2dalavahetusel k2isin l6puks ometi 2ra oma esimesel onsen-tuuril. L2ksime Asamiga Okutamasse looduskauneid kohti imetlema. Kauge, aga kaunis. Rongiga 2 tundi, autoga veel 3 tundi... ja ikka olime veel Suur-Tokyo piirides. Eks me muidugi tiirutasime ringi kah, ega Asami kah teed teadnud. Seal on M2ED!!! Ja palju VETT!!! Esimese elamuse saime tegelikult juba ysna s6idu alguses k2tte, liiklustrahvi n2ol. Ma sain t33alase jaapanikeelse k6ne ja palusin Asamil enda eest r22kida. Aga ups, roolis r22kimine keelatud. Kohe pollar k6rval ja trahvi tegema. Trahv polnud kuigi suur, aga Asami pidi oma s6rmej2lje j2tma, nyyd tal igaveseks m2rk maas. Palun vabandust.

 

M2gede vahel oli lahe s6ita, ikka sinkavonka ylesalla, juhi seisukohalt vast nii lahe polnud. Esimene kylastus oli Nippara koobastesse, palavale p2evale meeldiv jahe vaheldus. Tegelikult kylm lausa, aga kuna seal m2e sees sai palju ylesalla joostud, siis kylm l2ks ruttu meelest. Koobastik on osalt looduslik, selline stalaktiitne, osalt inimk2tega kujundatud. Miskid mungad vast vaatasid et ahaa! mediteerimiseks hea vaikne koht ja kolisid oma kogudusega sinna. Ka v6itluskunste on seal 6petatud. Eks see k6ik ole toimunud juba aegu tagasi, sest praegu on ta kindlalt ainult turismiobjekt, ja munkade poolt v2lja raiutud treppidest ka v2ga palju j2rgi pole j22nud. Peale koopaid Moeginoyu nimelisse piparmyndil6hnalisse kuumaveeallikasse e. onseni ligunema. Mul 6nnestus basseini 22rel istudes peaaegu magama j22da. P2eva kokkuv6tte - palju vaeva v2ikeste r66mude nimel e. s6itu oli rohkem kui kohalviibimist:)))

 

Eelmise n2dalavahetuse tore yritus oli mingi santehnikute grillipeo moodi asi. Yks lepingupartnjoor korraldab sellist igal aastal, kutsub oma partnjoorid kohale, paneb jaama k6rvale parkimisplatsile lauad pysti ja peo k2ima. Eriti just sellistel "p2ris jaapani" yritustel on naljakas v2lismaalane olla, pluss veel kui oled nii punap2ine kui mina v6i nii pikk kui Liina. Paras paar:))) Aga sellest on t33s kasu, muide.

 

Umbes n2dalajagu leian igal hommikul oma postkastist jaapani p2evalehe Asahi, vihmastel p2evadel on ta ilusti kilesse pakitud. Juhtus ykskord nii et tellisin omale poolkogemata ajalehe. No tuli poiss ukse taha, tegi reklaami ja lubas tasuta saata. Ma kah uimane, et okidoki laske k2ia. Sama p2eva 6htul toodi spetssaadetisena spetsvanapaberikotid l2bi loetud ajalehtede jaoks:) Ei ma maksnud jah tookord, aga mine tea millal ja kui suur arve tuleb. Peab pyydma ikka tellimuse 2ra katkestada. Esimest lehte j6udsin isegi sirvida, aga teised vedelevad hunnikus p6randal, pole piltegi j6udnud vaadata. T2na tuvastasin kellaaja, millal postimees k2ib - umbes kell 4 33sel.

 

A nyyd asjatama. 6htul s6it Fuji poole! Seal v6ibolla veel rohkem siristamist kui siin, praegu tsikaadidel v6i kes iganes nad pole, siristamise aeg. S6rmepikkused elukad, eemalt paistavad nagu hiigelmesilased, ja saevad vihaselt.

Ekstreemsport

Eile sai veidi ekstreemi tehtud. Kui tavaliselt liigun kohtumispaika korterit n2itama rongiga, siis eilane huviline viis ise kohale... oma mootorratta seljas:))))) Elamus missugune! Viimati proovisin sarnast s6idukit siis, kui teismelisena isa mopeediga heinamaad kyndsin---

...

Oh yllatust, Tehnikul ei ole tegelikult mingit rytmitajugi mitte. Tusatuju mitmeks p2evaks. Ajab minulgi rytmi nii sassi, et ei jaga enam 33d ega mytsi, teeb niisama surevat luike.

A muidu oli tore n2dal. Sain musta leiba, kodust juustu ja Kalevi kommi! Ja luigel k2isid k22rid peas. Minu esimene ihujuuksur Jaapanis teab nyyd kahte eestikeelset s6na - tere ja ilus:))) Soeng nagu soeng ikka, aga korras v2hemalt. K6ige rohkem meeldis see osa, kui poiss mul pead pesi. Tool t6stetakse yles, seljatugi lastakse alla ja n2gu kaetakse r2tikuga kinni... Lamad seal niimoodi vaikselt. Peale l6ikust kordub sama protseduur.

Salsatypoloogiat

Rahvatantsu k6rvale tunniv2list salsatypoloogiat veidi.

Tehnik - on tantsu 6ppinud ja endale mingi tehnika selgeks teinud, sunnib seda j2rgima nui neljaks. Improvisatsioon puudub. Kuiv, kandiline. V6ivad tekkida sinikad.

Ojiisan1 (tlk vanaisa) - tantsib ka tehniliselt, aga valdab teemat. Siiski, ei arvesta sellega, et k6igi tema piruettide sooritamiseks pean ma tantsima poolkykakil, sest ulatub mulle umbes l6uani. Ma v6iks vabalt teda t6stma hakata. Teeb ka r6vedat liibukat.

Ojiisan2 - Teeb ainult r6vedat liibukat. Muud tantsu ei valda.

A 6psiga on nyyd kokkulepe, et kui hakkab kellegagi r6ve liibukas tekkima, siis tema tuleb ja p22stab. Kui just pole tegemist eriti ilusa ja v6luva jaapanlasega;)

S6prus

Oli siin m6ni p2ev tagasi rahvakunstiansambel S6prus Tokyot v2isamas, vedasin ennast kah kohale, saadikuh2rra oli lahkelt priip22sme lubanud. Oijeerum, kui eestlased olekski kogu aeg nii N2OILMEKAD, siis oleks kogu aeg nalja nabani! Lisaks k2put2ie eestlaste naerulagin saalis, suutis soliidse jaapani publikugi naerma panna. Afterparty Korea restoranis suure prussaka etteastega ja kiuslike eesti naistega. Siin on tavalised prussakad ja v2ga suured prussakad, minu toas 6nneks pole veel kumbagi. Loomulikult tekitas selline elukas kilkeid, 6udu ja elevust!

Kuna kuulsin, et S6prus l2heb esinema ka Hokkaidole sinna linna, kus mu kirjas6ber elab, v6tsin julguse kokku ja ise helistasin kirjas6brale, et talle uudist teatada. Aga loomulikult oli Katsukol pilet juba olemas;)

Salsakeertsed

Hakkasin paar n2dalat tagasi yhes salsabaaris salsatundides k2ima. Raske, v2ga raske. Kontsentreerumisega on raskusi, sammud ei j22 meelde. No lihtsalt piinlik on. See k6ik tuleb vist vanusest. Oleks pidanud siis juba 6ppima hakkama, kui ma veel noor ja ilus olin... 6nneks on teisi ka kes sama tumbad kui mina, kuigi neidki pole just palju - peale noorukese 6petaja vaid mina ja yks poisslaps ongi, kes alati kohal:D Aga protsent on see-eest v2gev!

Wok-kallonai and Wok-kallimassing

Ooh-ooh-ooh! See on t6eliselt naljakas!!! - Jaapani keele 6pik aastast 1879, Yokohama dialekt!!! Aga hoiatan, et kes jaapani keelest midagi ei tea, sellele ei pruugi raamat siiski eriti naljakas olla:)

Stiilin2ide: ei saa aru - wakarimasen t2nap2evases transkriptsioonis ehk wok-kallimassing 1879.a. omas:)))

T2pselt 498 jeeni!

Yksk6ik kui suur on ostusumma, poemyyja lisab arvet esitades ikka "t2pselt". Hj3hj3hj3! Ja paberraha lugemise viis on ka meie omast t2iesti erinev - rahahunnik pistetakse yhte otsa pidi v2ikese s6rme ja nimeta matsi vahele, teist otsa pidi p3idla ja nimetiss6rme vahele ja siis tehakse mingi lugemise trikk. Ei teeks paha ise ka see trikk ykskord selgeks 6ppida.

Osaka-Hirakata tripp

Osaka kindlus:




Vapper viguriv2nt, kellelt sain terve ringk2igu kindluses ja ajalooteemalise loengu pealekauba:)


Kindluse peaehitis paistab seal roheliste asjade taga:




Hirakata

Kohe n2ha, et vanad s6brad;) Masano, Kumi, Marina, xxx, Liina, Sari:








Bertrand ja Liina:


Hiroyuki, xxx, Takeshi, Yu:



Mo jaapani keele 6petaja Miyauchi-sensei:



Kati Koryost:

Teine kord k2isin Hirakatas

Ohh. Hakkasin kirjutama hingematvat, roosat-n6retavat oopust sellest, kui tore ja samal ajal kurb oli eelmisel n2dalavahetusel Hirakatas Kansai Gaidai aegseid tuttavaid kohta, aga 6nneks sain sabast kinni. 1. ei krt ma oska selliseid asju kirja panna ja 2. ega ma polegi plaaninud siin esseid ega muid kirjanduslikke yllitisi ilmutada:) Selleks korraks siis lugu l2bi. Jah, teretuttavaid sinna j2i, aga vaevalt ma neid kuskil t2naval suvaliselt teretada saan, nagu seda Eestis vabalt juhtuda v6iks:)

Eriti hea meel oli mul peale Liina-Kaisa-Marina&co kohata keenialannat Juliet, kellega hyvasti j2tmisest ma eelmise semestri l6pus osavalt k6rvale olin hiilinud. Nyyd saime puhta sydamega selle asja 2ra tehtud. Vapper naine! 3 last yles kasvatada ja siis aastaks maailma teise otsa 6ppima minna! Olen hiilinud k6rvale tegelikult paljudest hyvastij2ttudest, sest... ah mai tiagi. Kogu see jutt, mis sinna juurde tavaliselt k2ib, on yks suur blablabla. Aga hihihi, mul 6nnestus oma jaapani keele 6petaja poolsurnuks ehmatada oma auv22rse isiku ilmutamisega tema kabineti uksele:) Nyyd muide on mul ka l6puks tunnistus k2es. Seda oli keeruline saada, sest kui ma neile tykk aega tagasi kirjutasin, et nii-ja-naa, 2rge mind enam 6ppet33le oodake ja palun saatke mulle mu tunnistus, siis sellele ja mitmele j2rgnevalegi kirjale lihtsalt ei reageeritud. Reageeritakse ainult asjale, mis l2htub t2pselt ette n2htud protseduurist. Muul juhul ei vaevutu isegi sellele protseduurile osutama. 22rmine ignorantsus. Aga nyyd ma siis v2hemalt tean l6puks, mis hinded mulle l6puks v2lja pandi sygise eest!

Oi, ja nii tore oli enne tagasitulekut Kati ja tema vale-emaga kokku saada! Ja viimast korda sain s6ita oma kunagise roosa jalgrattaga, talle j2igi vist ekstra pai tegemata. Koledat h22lt oli ta tegema hakanud! Oi, ja milline vihm oli sealkandis neil p2evil! Vaid aluspesu j2i kuivaks:) Uih! Muide, k2isin seal muidugi 33bussi kui k6ige odavama liiklusvahendiga ja... miskip2rast kaetakse aknad paksude kardinatega tihedalt kinni, nii et kui und ei ole ja otse akna all ei istu (et saaks pea kardina alla pisata), siis on ikka jube jama. Isegi otsevaade varjatakse 2ra. Suslikud.

Tulnukas? Muumitroll?

Lubasin yles panna endast yhe pildi nakkushaiguste vastase v6itlusvahendiga. Aknast paistab asutus, mille v2raval on silt Life Commune ja kus yks mees kogu aeg r33gib oiates v6i siis hoopis oigab r33kides. Mine v6ta kinni. Pidi vist vanadekodu olema v6i midagi sellist. Eestisse pidi ka l6puks ikka seda jaapani pension2ride kommuuni ehitama hakatama?

Tokorozawa

Seaninaga lennuk Tokorozawa lennundusmuuseumis:))


Asami vend Kei, tolle naine Fumitaka ja poeg En, kes elutsevad samas linnas.

Teletibi

Pildike yhest iga kolmap2eva 6htusest telesaatest, kus v2lismaa naised soravas jaapani keeles oma eraeludest vestavad. Kusjuures mitte ainult enda omadest. Eestlanna Leila (22) pasundab juba l2bi terve hooaja, et Eestis naised magavad k6igi oma meess6pradega, pidi v2ga tavaline olema. Nii palju siis renomeest, mille Baruto meie hostess-neiude kiuste loonud on.

Ykskord k2isin Hirakatas

See oli juba kuua aega tagasi tegelikult. K2isin Liinal ja Kaisal kylas, nagu see t2nagi saab toimuma, n2dala p2rast tulid nemad Tokyosse. Kodulinnas asuva Ghibli multikamuuseumi v2raval istub Totoro:


Muuseumi katusele keset rohelust on keegi istutanud robotkolli:


Yks koer, kelle nimi on Ken-chan ja kelle perenaine jalutama t6i ja kes mind n2hes tykiks ajaks paigale tardus:)


Tookord sai koos k2idud ka Ameerika m2gedes, mis oli kohe p2riselt ka v2ga-v2ga jube. Ja leidsime Soome kaupade poe, kust sai musta leiba osta! Ma ei teadnudki, et soomlased kah musta leiba s33vad... Aga ega ta tegelikult p2ris must olnud kah.

Bluuuu

Vaat kus lugu. Koba peale komistasid paar eestlast t2na meie otsa ja kolisid kohe sisse! V6tan kontoris suvalise k6ne vastu nagu ikka, seletan asja inglise keeles, ja siis hakkab mees toru otsas kaaslasele mu juttu eesti keeles refereerima... Ma paaegu karjatasin, et "kas te t6esti r22gite eesti keelt?!" Tundus nii kuramuse uskumatu. Muidu on t33 juures nagu ikka, kuigi praegu tunnen end veidi 6nnetult. Vasakult poolt tulevad yhed korraldused ja paremalt risti vastupidised, sellised veidi paranoilisema alatooniga. Kas see on normaalne? Ei ole igatahes suutnud leida kuldset keskteed. :(
Homme j2lle Osakasse ja Hirakatasse, ehk l2heb tuju paremaks. Kansai Gaidai omad hakkavad ju l6puks koju minema! Viimased yhised joogid ja koogid.

Eestlased on tegelikult asiaadid

Jube t2htis ja pikk jutt sai nyyd kirja. Tegelikult on palju muudki huvitavat juhtunud. St mitte just palju aga natuke ikka - et sain nyyd p2riselt leiva peale. Juba kolm n2dalat ei t33ta enam katseajaga, vaid p2riselt. See t6i kaasa nii suurema hulga t33d, palgat6usu kui ka yyrit6usu. Kliendid on huvitavad. M6ni vaatab yhe korteri yle ja otsustab kohapeal, et tahab just seda saada. M6ni idub tykk aega, kyll ei sobi yks ega teine. Mida noorem ja mida v2hem Jaapanis viibinud, seda bravuurikam - tahetakse saada suuri kortereid kesklinna kuumematesse kohtadesse 22relinna hindadega. Eriti j6hkrad on hindud, nendega ei saa vaat et jutulegi, kui korter ei asu Roppongis, mis on tuntud ainult oma 33elu poolest ja mida valitsus kuuldavasti likvideerida tahab. St tahab baarid 33seks kinni panna.

Kliendid on mitu korda mind venelaseks pidanud. V2ljan2gemine? Aktsent? Aktsendiga on tegelikult pahasti kyll, see nii tuntavalt idaeurooplaslik:) Ja ma ikka veel imestan selle yle, kui paljud isegi teavad Eestit, vast isegi oma k6va kolmandik nendest, kellega sellest juttu on olnud. Teatakse sageli isegi pealinna, kuigi eile n2iteks arvati, et eesti keel on jaapani keelele sarnane ja me koos soomlastega oleme asiaadid:)) Ja see klient teadis samal ajal nii pealinna kui keelesugulust soomlaste ja ungarlastega!!! Kui v6tta, et laplased, tsuktsid ja Jaapani p6hjapoolsed asukad ainud on aimatavalt sarnaste n2ojoonte ja rahvariietega, siis 2kki olemegi asiaadid? V6i on jaapanlased tegelikult eurooplased!

Verified copy

Loll blogger, loll arvuti ja loll Windows ME. Olen kyll kannatlik inimene, aga see kolmik on mu kannatuse t6siselt proovile pannud:) Aga seda testitakse tegelikult mujalgi, n2iteks pankades. Kui paljudele teist see U-panga viirus kurja tegi? Minu blokeeris m6neks ajaks t2ielikult. Ma ei saa ju tulla koju vaid selleks, et isiklikult seebikontorit kylastada ja omale uued koodid saada. OK, pank on siiski valmis mu passi koopiat aktsepteerima (muide, huvitav miks passi ja mitte isikutunnistuse?!), kui see on t6estatud m6nes jaapani pangas. Nyyd algab tsirkus. Esimeses pangas, kus mul on ka arve avatud, mind jutule ei v6etud. Ootasin tund aega j2rjekorras (vahepeal j6udsin magama j22da ja oma aja m33da lasta), t2itsin 2ra mingi paberi ja olin juba valmis lahkuma, kui neiu kysis, mis kuup2eva seisu ma soovin? Seisu? Milleks? 2kki m6tles kehtivust v6i midagi? Aga ei, neiu hakkas mulle saldodokumenti ette valmistama. P6rgusse, kutsus kellegi kes inglist t3nkas. Seletan pikalt-laialt, et ma ei taha saada saldot, tahan et keegi kinnitaks, et see koopia on tehtud sellest passist ja paneks templi alla. Oldi v2ga imestunud, et milleks kyll ometi kellelgi koopiat vaja t6estada. Ei saanudki sealt midagi, sest neil ei ole sellist teenust ja nad ei saa mult raha kysida. 300 aastat ajalugu taga ja ei ole veel j6udnud sellist teenust v2lja m6elda?!

Eile l2ksin teise panka ja seal hakkas neiu samamoodi s6rgu vastu ajama, et pole ja milleks yldse ja misasi see t6estatud koopia yldse on. Siis hakkasin mina ka s6rgu vastu ajama, otsustasin et mina sealt ilma ei lahku enne kui keegi pole mulle selgeks teinud ja m6istusega 2ra p6hjendanud, miks jaapanlased koopiaid ei t6esta. Seletan j2lle pikalt-laialt, mida ma tahan ja miks ma tahan ja miks ma ei taha saatkonda t6estama minna, seekord ainult inglise keeles. Neiu vahib suurte silmadega otsa ja r22gib ainult, et nemad sellist asja ei tee ja jaapanlased yldse sellist asja ei tee. Hakkasin uurima, et kuidas nemad oma klientide isikut yldse tuvastavad. Tuleb v2lja, et piisab arveraamatust, st kui nt keegi l2heb minu arveraamatuga kontorisse ja t6estab omaenda isiku, siis v6ib ta minu arvega teha mida iganes. Pyha myristus!!! Selle peale ma asusin rynnakule, et sellisel juhul ei saa ju jaapani panku absoluutselt usaldada!!! Nyyd ma enam ei imesta, et suurem osa jaapanlasi hoiavad oma s22stusid sukas22res. Peale minu pooletunnist pinnimist kysis neiu l6puks kellegi k2est n6u ja leidis hinnakirjast midagi sobivat. Ma ei uskunud oma silmi, kui koopiale l33di tempel "Verified copy". Nii et ikkagi on teenus olemas?! Kui mina kasutasin s6napaari "certified copy", kas sellest oli nii raske aru saada v6i on siin mingi trikk m2ngus?! Hind oli ka v2gev, eekudes yle 200 krooni.

P2rast otsisin pool p2eva kingapoodi, j2tkuks juba n2dalaid kestnud otsingutele... H2mmastav, et on suuri ostupiirkondi, kus kingapoodi on v6imatu leida. Ainult riidepoed riidepoodide otsa. L6puks leidsin yhe poe korea linnaosast Shinjuku l2hedal ja otsustasin et ilma ma siit minema ei l2he, sest need kingad mis ma Eestist kaasa ostsin, on veidi liiga v2ikseiks osutunud. Ostsin siis l6puks yhed... k6rge kontsaga, sest need tundusid ainukestena ilusad, parajad ja mugavad yhekorraga. Nyyd ma paistan massist veel oma 8cm rohkem v2lja. Varsti algab vist uus kingaralli, sest kuidas ma nendega kyll t33le hakkan...

Tokorozawa

Eile k2isin "maal", Tokorozawa nimelises linnas Asami venna perel kylas. V2ga armas noorpere. Kei naine Fumiko olla lootnud, et saab nyyd j2lle inglise keelt r22kida (ta on laeva peal t33tades maailmale ringi peale teinud), aga sattus nii, et inglise keele asemel r22kisin hoopis eesti keelt, sedagi vaid nende jaanuaris syndinud poja Ennuga (originaalis lihtsalt En):D Tokorozawa on j2llegi lennunduse linn - kunagi on seal olnud lennuv2li ja/v6i lennukitehas. Peale s6da olla Jaapanis k6ik lennukitehased suletud, ameeriklaste survel. Nyyd on Tokorozawas vaid muuseum neid aegu meenutamas. P2rast l2ksime Asamiga tema vanemate juurde ja s6ime k6ike head-paremat. Isa on nyyd Baruto f2nn ja korjab mullegi ajalehev2ljal6ikeid:D Vahva perekond! Ahjaa, kuna t2na on poistep2ev, siis loomulikult viisime Ennule selle p2eva traditsioonilise kingina karpkala kujulise tuulelohe!

Tahtsin teile juba varem anda aimu Tokyo suurusest metrookaartide n2ol. Esimene h6lmab metrooliine ja peamisi teisi rongiliine Tokyo sydames, kus ma igap2evaselt ekslen. Teine ei ole enam ainult metrookaart, see n2itab juba kogu metropolise liine...

Kuldne n2dal!

Saabusin parasjagu missioonilt... See on peaaegu reegel, et enne puhkep2evi on ikka midagi vaja kiiresi 2ra ja see v6ib pikale venida. T2na j6udsin yhe parasjagu k6ige kallima korteri maha 2rida, teises majas vetsumusiga t33tada ja kolmandasse majja modem viia. Sinna vetsu tuleb mul homme uuesti minna, oma pyhast vabast p2evast, koos torumehega seekord. Musi pole patt, aga ega paljast musist ka palju tolku ole;)

Alates laup2evast on PYHAD - Kuldne N2dal. Erinevaid riigipyhasid on nii palju, et enamik asutusi ja firmasid panevad oma putkad terveks n2dalaks kinni ja inimesed puhkavad. L2hevad Tokyost minema ja ummistavad k6ik v2ljapoole viivad teed. Aga Tokyo j22b m6nusalt tyhjaks. Kontrollimata, aga k6lab usutavalt. Kogu Jaapan puhkab sel ajal ja siseturism 6itseb. Miks mitte ka v2listurism, kyllap seegi.

Nyyd on mul siis j2relikult nii palju vaba aega kyll, et proovin eilsele pildisissekandele teksti ka lisada. T2na veel mitte. Olen surmv2sinud.

Pilte

Yks jaanuarikuine 6htus33k itaalia restoranis. Michiko ja tema hindust kavalertsik M-miski. V2ga keerulise nimega poiss, kes elab Taanis ja kes rohkem ei kavatse vist Jaapanisse enam tulla. Samas, Michikole Taani ka eriti ei meeldi...

Sama 6htus33k - Sadaharu ja Asami. Kogu seltskonna yhine nimetaja on Taani. K6ik peale M-miski on praeguseks juba ammu Taanist lahkunud.

Tempel, kus ma veebruaris mediteerimas k2isin. Selle nimi v6is olla Kannonji, naisjumalusele pyhendatud tempel. Asukoht - Musashino-sakai.

Puhas ilu. Ja kuigi asub raudteejaamale v2ga l2hedal, ei kosat sinna suurt miskit. Istud ja m6tled ja tundub nagu linna polekski su ymber...

Eesti saatkond 24. veebruaril. Saatkond korraldas vastuv6tu peenes hotellis, aga minu kutsuja r22kis mulle vaid kuup2evast ja kellaajast:) Nii ma siis k6igepealt saatkonda sattusingi... Muidugi oli see lukus, nii et sisse ei saanudki piiluda.





J6udsin vastuv6tule alles siis, kui see hakkas juba vaikselt l2bi saama. Sain veel vaibal pildi koos prominentse isikuga tehtud. Vastuv6tt sai sellega kyll praktiliselt l2bi, aga ega siis seiklused polnud veel l6ppenud. Nagu eestlastel kombeks, algul ei saa vedama, p2rast ei saa pidama - mitu k6rtsi oli veel vaja l2bi k2ia enne kui viimasedki pidulised kodudesse p33rdusid.











M2rtsis k2isin kylas Asami vanematel Tachikawa linnas, huvitav arhitektuuriline vaheldus selles m6ttes, et erinevalt Tokoyost ja minu kodulinnast on elumajad valdavalt paljukorruselised ja nende vahel on ruumi. Tachikawa on ysna uus linn, pysti aetud umbes 50-ndatel kunagisele lennukimootoritehase aladele. K6rvalolev pilt ja j2rgmised kaks pilti on yhest selle tehase hoonest ja selle ymbrusest, mis (vist) ainukesena on ajalugu meenutama j2etud. Pange t2hele, kui tihedalt kuuliauke t2is tikitud... Asami vanemad on lahedad ja ema ei olegi koduperenaine, vaid t33tab ylikoolis v66rkeelte keskuses. Sellest kylask2igust saadik on mul kodus arvuti:)





J2rgmised pildid on festivalilt Sensoji templis Tokyos. Festival toimub iga kahe aasta tagant. Demonstreeritakse draakoni tantsu, mida saadab geishade pillim2ng ja yleyldine melu. Kui tants l2bi, saab draakonit silitada ja geishadelt suveniire osta. J2i mulje, et draakoni silitamine on nagu hea 6nne esilekutsumine, igayks pyydis teda siit ja sealt katsuda. Ma kah sakutasin teda veidi, igaks juhuks. P2rast poseerisin yhele taadile, tahtis pilti teha. Tea, kas vanadusest v6i mis, aga see v6ttis tal jube palju aega, mitu korda olin valmis minema k6ndima. Aga alati kui minekule asutasin, avastasin, et pusib ikka veel aparaadi kallal:D

Ja sel ajal kirsid 6itsesid! Nii ilus! Puu all istumise l2bu j2i olemata, aga sellep2rast ei kustu veel p2ike!