Neil on siin mingi eriline suhe prügiga. Kahtlustan, et siin on mingi kaval süsteem, mis hoiab võimalikult palju inimesi tegevuses, et inimesed liiga palju ei mõtleks.
Esmalt tuleb prügi võimalikult palju toota. Iga pisemgi vidin pakitakse seitsmekordselt, enamuse moodustab sellest kile ja muu plastmass. Vähe sellest, et toode tehases mitmekordselt pakendatakse, aga see jätkub ka poes. Müüjal käib käsi alati automaatselt kilekoti järele. Mõnes suuremas toidupoes on spetsiaalsed pappkaardid kirjaga "Oma kott", mis tuleb enne maksma asumist ostukorvi poetada, et täiendavast kilelaadungist hoiduda. Kui seda pole, siis... On poode, kus müüja saab aru, et kui ma ütlen, et ma ei taha kotti, siis ma seda ka mõtlen. Ühes poes pean ma seda aga vähemalt kolm korda kordama ja vahel ka oma kotti näitama, aga ikka vaatavad müüjad mulle nagu lambad otsa. Täna ostsin kolm virsikut, mis olid pakitud igaüks eraldi mingi võrgu sisse ja kõik koos paigutatud ilusti alusele. Kui müüjaneiule jõudis lõpuks kohale, et ma ei taha tema kilekotti, siis... viskas ta aluse minema ja... pakkis iga virsiku eraldi väiksema kilekoti sisse. 1:0 tema kasuks.
Teiseks tuleb prügi kokku koguda. Prügikaste on linna peal pigem vähe ja eriti harva kohtab neid metroojaamades. Seda sellest ajast peale, kui mingid aastad tagasi kuskil jaamas pomme oli kastidesse peidetud. Siis olla linn kastidest puhta paljaks korjatud. Omaenda prügi tuleb teatud päevadel soovitavalt spetsiaalses kilekotis ukse taha tõsta ja loota, et valesti ei läinud. Sodi tuleb sorteerida ja iga sodi jaoks oma päev, valet nutsu lihtsalt kaasa ei võeta. Jaapanlased jälgivad eriti kiivalt välismaalastest naabreid ja kui ikka jama on, siis kaebavad linnavalitsusele ära ka.
Toodetakse prügi, et anda tööd prügitöötlejatele? Tokyo lahte on Odaiba nimeline saar prügi peale üles ehitatud, saare peal on Joypolise nimeline lõbustuspark, kallid restoranid, soppamise kohad jne. Selline ameeeerikalik paik. Käisin ka lõpuks ära, eelmisel nädalal, sai eesti naistega natuke lulli löödud. Palju ei viitsinud, ja eriti ei jaksanud ka, sest igal pool olid vähemalt tunnised järjekorrad ja üldse oli ta kuidagi lastekas Eejanaika kõrval;) A vot lahe oli skate-boarding'u moodi asi ja nalja sai õuduste kambris.
Ja no nägite, kuhu prügimajandusega välja jõuab??? Onu Sam ka ei väsi:D Teemat võiks veel arendada, aga ei viitsi enam. Valmistun homseks põlev-erutavaks kohtumiseks massöörikuga ja üheks toimekaks visiidiks saatkonda. Seekord lastakse ehk uksest sisse. Muide, leidsime Roppongist ühe toreda Baikal nimelise vene restorani, kus oli nii hea kodune söök ja nii eht Marusja ettekandjaks. Jäi vahele, kui nuka taga suitsu käis tegemas;)
_2.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar