Mida loed?

Kuskil 7 maa ja mere taga algatas keegi raamatumängu - ja Keelek6rv viskas palli hopsti Tokyosse:

Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

---

"So you`re all set for money, then?" the boy named Crow asks in his typical sluggish voice.
...
As if by mutual consent, all the people were well dressed - ties, shiny briefcases, and high heels, everyone rushing off in the same direction.
...
You are part of a brand-new world.

Haruki Murakami, Kafka On The Shore.

---

See on superhea raamat ja Kati on selle ka eesti keelde tõlkinud. Ostsin kohe mitu Murakamit endale tagavaraks, ootavad nüüd oma järge:)

Pall edasi Maarjale ja Alekseile!

Koerad, kodutud, banaanid

Võiks ju arvata, et neiul on kärus laps. Oh ei, see on koerake, kelle neiu jalutama on viinud ja talle nüüd lutipudelist juua annab.

Veel üks daam koerakesega. Koerad ja kassid on inimestega vähemalt võrdsele tasemele tõusnud, mis väljendub isegi keeles. Kui koolis õpetatakse, et koerale/kassile/muule loomale süüa "andma" on jaapani keeles YARU, siis tänapäeval öeldakse juba sageli AGERU. Vahe on selles, et esimest sobib öelda ainult endast alamale, teist ka endaga võrdsele. Paar aastat veel ja juba öeldakse alandlikult kummardades SASHIAGERU... (seda öeldakse vaid endast kõrgemalseisvale isikule).

Midagi Body Shopi fännidele:D

See oranž-roosa tänavaime on MEES ja mitte eriti noor. Nii julgelt keskiga oleksin võinud talle pakkuda.

Lasteaialapsed viiakse jalutama...

Prügimägi keset linna? Ei, see on kodutu kodu Shinjukus, raudtee- ja bussijaama vahetus naabruses. Vaesematel prükkaritel on lihtsalt paar kokkumurtud pappkasti ööseks külje all, jõukamad ehitavad endale pesa. Prükkareid ei kohta siin just palju, aga kui Shinjukus või Uenos-Asakusas (eriti pargis) öö peale jääda, siis avaneb päris tore vaatepilt, igaüks laotab oma pappkasti laiali ja viskab külili. Protsentuaalselt on neid kogu Jaapani peale väga vähe, aga nad hoiavad kokku suhteliselt kindlatesse piirkondadesse (kõige suurem osa pesitseb Osakas). Kodutuid riik eriti ei puutu, sellepärast on kõige lihtsam viis võlgade ja muude jamade eest slummi põgeneda.

RONGIBANAANID! Need on need banaanid, mis tegelikult inimtoiduks mõeldud pidid olema vastupidiselt tavalistele banaanidele. Aga mitte selles pole point. Milline suurepärane müüginipp, müüa banaane "rongibanaanidena"! Jaapanlane peab tänaval, rongis ja mujal avalikus kohas söömist ebaviisakaks, aga kui silt annab selgelt mõista, et seda banaani sobib isegi rongis süüa, no siis võib hammastele ka rongis voli anda.

Lumi sajab

Tegelikult sajab meil ka vahel lund, paari nädala jooksul on seda juba mitu korda juhtunud. Nagu jõulud hakkaks tulema, aga lõhnab hoopis kevade järele. Jaapanlased löövad lumesajus loomulikult lahti oma vihmavarjud, sest õudne jama ju, kui mingi asi sulle pähe sajab. Niisiis, nii vihm, päike kui lumi - kõik on out. Mõneti on vihmavari siiski ka õigustatud, sest üldjuhul muundub hommikune ilus lumelend õhtuseks räigeks lörtsiks. Ja mind ajab ikka veel slmi pööritama, et lapsed ja muidugi eriti teismelised piigad lippavad ka selliste ilmadega poolpaljalt ringi. St seljas võib olla isegi villane jakk või mantel, aga kintsud-sääred on paljad! MINA olen põhjamaalt ja MINA peaks suutma siin paljalt ringi lipata, aga tegelikult olen MINA see, kes külmetab ja haigeks jääb, arumaivõi. Just tänu nii toredatele ilmadele (küllap) jäin haigeks ja kaotasin peaaegu täielikult hääle. Tjah, umbes 15 aasta jooksul ma olengi umbes korra aastas ikka hääletul režiimil olnud.

Kodutänav, siis kui sadas maha aasta teine lumi. Samal päeval kohatud kalifornialane nägi lumesadu teist korda ELUS. Esimene kord juhtus nädal varem, ka Tokyos.

Minu onn. Kõige parempoolsem ja ülemisem tuba kõige kollasemas majas, mis ümbruskonnast leida võib. Nagu näete, mul on vähemalt kolm välisseina. Ka neljas on välissein ja ükski neist ei ole kuigi tihe. On täiesti tavaline, et trepid on ehitatud väljaspoole maja, ka kõik gaasi-, elektri- ja veemõõtjad ning ventikageneraatorid on paigutatud õue. Paljudel juhtudel pannakse ka pesumasin õue, nagu näiteks minul. Kusjuures ükski naaber ei käi võõra masinaga pesu pesemas:)

Õnnelikud lõpud teretulnud

Juba aegadest ammustest on mulle meeldinud Kitano film Hanabi. Nüüd lõpuks suutsin endale oma isikliku koopia soetada ja vaatasin seda mõnuga üle hulga aja. Aga. Lõpp ei ole ju üldse õnnelik ja see on masendav. Hoopis rohkem rõõmustas viimati silma suhteliselt hiljuti vaadatud Memoirs Of A Geisha, Jaapani filmilevis Sayuri nime all. Südantlõhestav lugu lapsest saati geishaks kasvatatud tüdrukust, mis mulgi pisikese pisara veerema võttis. Mille peale mu jaapani keele õpetaja (mees!) kommenteeris, et no kui mul juba pisar jooksis, siis tema oleks lausa lahinal nutma hakanud. Siinkohal mu lemmikstseen - Sayuri debüüt, lumetants. Kahju vaid, et youtube paremat kvaliteeti ei anna.

[2023: Video pole enam saadaval]

Kuna Kitano on vanaks ja koledaks jäänud, siis mul on nüüd uus (jaapani) lemmiknäitleja, isegi kaks, mõlema näod käisid ka sellest filmilõigust läbi. Üks on Koji Yakusho (astus üles ka Babelis - jälle üks jube hea film), teine Ken Watanabe:)

Koji Yakusho filmis Silk.

Ken Watanabe kuskil niisama edvistamas.

Sa oled see, mida sööd

Kui sa pole mõnda aega Jaapanis elanud, pole sa väga tõenäoliselt suurt midagi kuulnud nattost, Jaapani köögi tõelisest proovikivist. Rääkimata selle söömisest, aga võimalik, et sa ei taha seda endale elu sees suu sissegi võtta. Enamik siinseid välismaalasi hoidub nattost nagu katkust eemale ja paljud kohalikudki seda eriliselt just ei fänna. Sest see näeb rõve välja, haiseb jubedalt ja maitseb kohutavalt. Nii nad vähemalt räägivad.

Et mis asi see siis on? Natto on fermenteeritud sojaoad (otse öeldes rohkem nagu mädanenud), mida jaapanlased söövad juba oma tuhat aastat. Pestud, leotatud ja aurutatud ubadele lisatakse Bacillus subtilis natto nimelist bakterit, mis teeb ilusatest siledatest sojaubadest sellise ligase olluse, et ise ka ei usu. Seda bakterit leidub looduslikult riisiõlgedes, mille sisse siis vanasti oad mädanema pandi. Kuidas seda üldse sööma taibati hakata, teab vaid kosmos, aga küllap see mõnel näguripäeval avastatud varem seisma jäänud suutäis oli. Tänapäeval on see aga üks levinumaid hommikusööke. Tavaliselt lisatakse nattole sojakastet ja sinepit ning rohelist sibulat veel peale... Nämm. Või siis hoopis toorest muna.

Nattos on tohutult proteiine ja vitamiine. See aitab alandada kolesteroolitaset ning ära hoida igasuguseid koledaid haigusi, muuhulgas infarkti, osteoporoosi ja väidetavalt isegi vähki. Peale selle on ta looduslik antibiootikum. Sel ajal, kui külmkappe veel ei tuntud, ennetati riknema kippuvast toidust saadavaid kõhuhädasid ja toidumürgitusi nattoga - selleks piisas vaid kahest natto oast (küllap toidukorra või päeva kohta). Suvises kuumuses võis see tõesti eriti aktuaalne olla.

Esimese siin oldud aasta jooksul ei julenud ma ka igaks juhuks proovida, mine tea mis foobiaid see kaasa tooks:) Teisel aastal sattusin seda proovima ühe itaallase seltsis, kelle kui padutaimetoitlase jaoks natto on asendamatu toitainete allikas. Tundus küll keeruline ligaseid ja venivaid ube pulkadega suhu ajada, aga need hakkasid mulle kohe maitsema. No ja nüüd ma söön seda peaaegu iga päev... Nuusutan teda ka iga nurga pealt ja alt, aga päris aus olles - ma lihtsalt ei saa aru, kust otsast ta haisema peaks! Haruki Murakamil on üks raamatutegelane, kes suudab hääli välja lülitada. Ma arvan, et keegi on minu nattoportsudel sarnaselt lõhna volüümi maha keeranud.

Jaapanlased mängivad vahel ühte mängu. Neile meeldib välismaalasi õrritada toiduga, mille kohta nad eeldavad, et keegi muu sellist õudust ei söö. Kui ma ütlen, et söön ka vetikaid, tofut ja miso, ütlevad na ooo ja noogutavad heakskiitvalt. Kui ma ütlen neile, et mulle meeldib toores kala, ütlevad nad ohhooo ja on lausa üllatunud. Aga kui ma ütlen, et mulle jubedalt maitseb natto, peavad nad mind napakaks ja hakkavad silmi pööritama! Sellega ma olen neile ärtust ära teinud ja nad ei oska enam midagi küsida.

Õun, õuna, õuna

Läheb-läheb külmaks siin ka, aga enam ma ei inise sel teemal, et toas sooja ei saa. Kui ma oleks varem taibanud õhukonditsioneeri filtrilt poolesentimeetrise tolmukihi maha pesta, oleks mul juba ammu mõistlikult soe olnud. Mõistusega pole mul muidugi hiilata. Paar kuud tagasi otsustas mu alateadvus, et mu siis veel paari kuu vanune iPod on juba piisavalt must, et teda pesumasinas pesta. Taipama hakkasin seda alles siis, kui masin oli tsentrifuugimiseni jõudnud ja siis ei osanud ma enam muud midagi teha kui teda veel fööniga üle kuivatada. Üllatus-üllatus, aga ta hakkas veel samal päeval uuesti tööle! Vaid aku ei pidanud ühe laadimisega üle kahe päeva vastu. Veel suurem üllatus aga - reisilt tagasi tulnuna töötab ta jälle nagu tutikas, ikka nädal ja laadimine... Õun ruulib!!!

Nüüd ma siis tean

Leidsin vahepeal nupukese eesti ajalehest, aga eriti mulle meeldisid delfi tarkurite kommentaarid sellesama nupukese kohta:D 10 points to Suli!