Suured teed ja rinnahoidjad

Üks väheseid kohti, kus neid näha saab, on Yokosuka, ameeriklaste suurim väljaspool kodumaad asuv mereväebaas. Yokosuka asub lahe ääres Yokohama lähedal ja kuni II Maailmasõja lõpuni töötas see sadama ja laevatehasena. See oli umbes see koht, kuhu ühel kaunil päeval või ööl üle-eelmisel sajandil maabusid kapten Perry mustad laevad nõudega avada Jaapani turg välismaistele kaubalaevadele, apelleerides lihtsalt tugevama õigusele. Päädis see sellega, et Jaapanis käivitus tohutu uuenduste laine (Meiji restauratsioon) ja no saidki väljamaalased, mis nad tahtsid.

Sõja lõppedes Ameerika okupatsiooni alates sai Yokosuka laevatehasest koht, kuhu Ameerika sõjamehed kanda kinnitasid ja sealt enam okupatsiooni lõppedeski ei suvatsenud enam lahkuda. Praegu on seal mingi 24,000 püsielanikku koos tsiviilide ehk naiste ja lastega. Oli omamoodi põnev sinna kohaliku eestlannast tsiviili külalisena sattuda - peamiselt hapukoore pärast, mida mujalt üldiselt ei leia:) Baasi sisse pääseb ainult kellegi külalisena ja baasi sattuda on ihaldusväärne, sest kaup on muu Jaapaniga võrreldes odavam. Kaup on kõik Ameerikast ja rinnahoidjad on tõepoolest vastavalt ameeriklannade mõõtudele peaaegu ainult D-F ja miks mitte ka G, H... Kaubamajas maksab ainult dollar ja müük on tegelikult külalistele suisa keelatud. A no mõni mõis, annad raha salaja kohaliku kätte ja küll see arveldab kassamammidega.

Üldine pilt on Yokosukas selline pruun, must ja natuke valget. Esimene asi, mida vallaline meremees teeb, kui saabub, on otsida omale kähku naine. Ma ei tea, neil on nagu mingi valu sellega, ainult selle ühe õhtu jooksul, mis ma seal ringi traageldasin, sain peaosa pereplaneerimises 13 aastat noorema meremehe unistustes ja mitu muud vidinat:) Kõik tormavad mööda linna ringi, till pikalt ees:) Nii, ja kui naine võetud, siis varsti saab ilusast pisikesest naisest ilus suur naine. Naistel muud füüsilist koormust peale koduste tööde ei ole ja McDonalds on nii maitsev...

Kohe sööngi ära viimased raasud kilost California Sunrise hapukoorest, juba kukkus best before... Ei jagunud kartulisalatiks ega midagi, aga kodusele kraamile ta ikka vastu ei saa!

Koledad inimesed ja ilusad inimesed

Jaapani televisioon on täis toidutegemise ja -söömise sõusid, naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi ning nõrgemaid alandavaid sõusid ja reklaame. Näiteks üks sõu on selline, kus kuulsuste grupp pannakse mingit ülesannet sooritama ja jube naljakas, kui mõni neist nii kehvasti sooritab, et suisa haiget saab. Või siis otsitakse vallalisele kuulsusele abikaasat. Suur on rõõm, kui aegade hämarusest välja kaevatud kandidaat on nõus kohtuma, aga vastupidi on lihtsalt piinlik. Ja nii edasi. Inimesed NUTAVAD sõudes. Eriti hinge aga on läinud üks purgikohvi reklaamikampaania, kus vana ja väsinud mees proovib erinevaid lihttöid teha nagu kirjakuller, valvur jms, aga saab tümitada küll klientide, küll roheliste mehikeste käest. Lohutust annab ainult see vastik purgikohv, mille nimi on BOSS. Tahaks teada, mis on tema LUGU. Ja kas selle kohvi sihtgrupp ongi elule jalgujäänud.

Naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi näeb ka niisama linna peal, eriti teatud piirkondades ja kellaaegadel. Üks suur 109-nimeline kaubamaja, mis on justkui kujunenud juba popkultuuri osaks (iga enesest lugupidav noor käib seal soppamas), avas hiljuti NAISTERIIETE OSAKONNA MEESTELE. Jaapan on geide paradiis. Paljud noored poisid oleks kohe tüdrukud valmis, kui neile kleit selga panna, nad on lihtsalt nii naiselikud juba originaalis. Naised ise jäävad siiski naisteks, ka vanas eas. Või pigem, mingi 30-40 eluaastani on nad sellised kawaii ehk armsad tütarlapsed, siis hakkavad neist naised saama. Kawaii olemine nõuab jaapanlasena sündimist, moevoolude järgimist ja spetsiaalset kõnnakut. On kawaii kõndida varbad rõhutatult sissepoole, sest see jätab tüdrukust natuke hädise mulje, ja milline mees ei tahaks tunda end naise kõrval just selle tugevamana. Siinsed välismaa naised ei saavuta iial sellist taset, et neid võrdselt jaapanlannadega kawaiideks peetaks. Nende jaoks on sageli teine sõna - kawaisoo ehk et näib armas:)

Tuhapea

Nüüd ma siis lõpuks sain aru, miks keegi minuga ei räägi. Ma ise olin kuidagi oma seadetes kommenteerimise ära keelanud. Palun vabandust, kui teil midagi öelda oli...

Mis ripakil, see ära

Ma hakkasin jälle jalgrattaga sõitma, pätsasin endale ühe halli soppamise ratta. Ei mäletanudki, et see nii mugav ja samas jube on! Mugav, sest saab kiiremini punktist A punkti B ja rattaga viitsin ka sellistes kohtades ringi kolada ja linna avastada, kuhu jala ei viitsi minna. Täna näiteks leidsin põneva vanakraamipoe, sinna ma ilma rattata kindlasti poleks sattunud. Jube aga sellepärast, et tänavad on kitsad ja ristmikud pimedad. Ja eelmise aasta õnnetus ei ole veel meelest läinud. Algul arvasin, et sõiduteel on julgem sõita, sest autojuhid ei ole nii ettearvamatud kui jalakäijad ja teised ratturid, aga kohati kolin ikka igaks juhuks kõnniteele üle (kui see on olemas ja piisavalt lai minu jaoks).

Ilmad on veel mõnusalt soojad, kui päike parasjagu paistab, muul ajal natuke sügisesemad. Joped ja mantlid veel ootavad oma aega.

Vaat kui palju uudiseid, kas pole! Üks tore "uudis" siiski veel - esimest korda elus hakkasin juba septembris jõulukingitusi ostma. Kui kellegi on erisoove, palun mulle varakult teada anda, muidu võib hiljaks jääda;)

Koeraelu

Kasside ja koerte ehtimiseks leiab poode rohkem kui väikelaste riidessepanemiseks!

Terve kuu ringvaade

...Et kui eelmine oli ainult nädala oma, siis nüüd juba mitme nädala oma:) Tjah, ka siin on sügis kätte jõudnud. Sajab, sajab ja sajab. Ja see vihm ei ole enam selline soe nagu oli suvel. Täna jõudsin koju läbimärjalt nagu seda viimasel ajal sageli juhtub, olles teel lahti saanud kahest vihmavarjust. Ühe murdis tuul pooleks ja teise pööras pahupidi. Õnneks ei ole vihmavarjudega suurt häda - saab üks otsa, korjad kuskilt uue asemele. Naised kannavad varje muide ka päikesepaistel, et end päikese eest kaitsta. Mina oma loogikaga valiks siis võimalikult heleda, et soojust eemal hoida võimalikult palju... aga lääne loogika ilmselt erineb jaapanlaste omast:D Ja küllap see on ka moevärk. Mood ruulib igal rindel. Kui ma esimest korda Tokyos käisin, siis mulle tundus, et tokyolased on moe suhtes ükskõiksemad kui osakalased, kandes suvalisi kaltse seljas. Tegelikult need on just sellised supermoekad kaltsud (mida eestlane ilmselt iial selga ei paneks) - igasugused kottkleidid, mitmes kihis pluusid kummalistes värvikombinatsioonides ja mida iganes. Praegune üks kuum sõna on (ikka veel) põlvpüksid, põlvikud ja saapad. Saapad iga ilmaga. Põlvikud iga kinga, püksi ja kleidiga, peaasi et paljas põlv vahepealt välja paistaks. See on argipäevane pilt. Nädalavahetustel näeb teatud piirkondades aga sellist moodi, et ahmi õhku:) Noored topivad oma kostüümid kohvrisse, sõidavad Harajukusse või Shibuyasse, vahetavad kuskil kempsus riided ära ja kukuvad promeneerima. Sest mood on elustiil. Ka meikimises ja soengutegemises on nad osavad, olles võimelised täismeiki tegema ja juukseid koolutama liikuvas rongis püstijalu. Ei mingit salapära, et kuidas naised ilusaks saavad:D Olen näinud ka mehi rongis habet ajamas, ükskord nägin koguni metroojaamas vanemat härrasmeest jooksupealt hambaid harjamas.

Minu juhilubade aktsioonil on vaikusperiood. Keegi peab olemasolevad kohalikku keelde ümber tõlkima ja kesse muu siin sellist asja ikka teeb kui mitte oma saatkond. Paraku teeb ta seda juba kuu aega... Enamus protsessile kuluvast ajast läheb siis ilmselt tõlkimise nahka või mis. Seesama kuu aega tagasi oli õnn või õnnetus suuremal hulgal eestlasi üheskoos kohata ja nendega koos saatkonnas pitsat pugistada, muu jätame mainimata:) Ilmneb, et mo kunagisest jaapani keele rühmast vähemalt neli resideeruvad praegu siin ja kaks Taiwanil. Rühmast, kus alustas umbes 70 ja lõpetas umbes 7 persooni.

Veel sai vahepeal spetsiaalsel jäätisereisil käidud Asamiga, suurest linnast kaugel väljas:D Mingi ameerika kettkohvekas jälle, aga jäätis oli hea jah. Ja töötajad lustakad. Iga natukese aja tagant laulavad kooris hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos:D Võibjuhtuda, et Asami tuleb minuga detsembris koju kaasa. Kas kellelgi öömaja on pakkuda? Ma ei saa ometi mugavustega harjunud linnalast oma korterisse viia, kus jookseb ainult külm vesi, dussi ei ole ja kemps on peaaegu õue peal, ta sureb sinna ära! A laipadega mina ei oska midagi peale hakata:8

Nädala ringvaade

... Neljapäeval oli maavärin, suurim mida kogenud olen. Raputas päris kõvasti ja mitu minutit. Olin parasjagu kontoris, me naised kiljusime "omoshiroi!" ja "sashiburi!" (st põnev ja pole ammu olnud), boss vangutas pead ja naeris, et pole siin midagi nii väga põnevat:))

... Mõni päev tagasi kaotasin Shibuyas oma kuukaardi ära:( Aga nüüd saan aru, et kaardi ostmisel esitatavad isikuandmed lähevad suuresti tõepoolest asja ette. Kaardi peal on kirjas minu nimi ja vanus, kuskil andmebaasides ka telefoninumber. Loomulikult keegi leidis selle kaardi ja andis jaamaülemale, mitte ei hoidnud endale, ja loomulikult see jaamaülem või keski helistas mulle ja kutsus "kohtama";) Nii ausad on siin inimesed.

... Põnevat perverti kohtasin. Koduteel peatas mind muidu sümpaatne meesterahvas, kes jumalakeeli mult teatud veidrat teenust anus... Jätan detailidesse laskumata, aga avaldan siinkohal oma üha süvenevat hämmeldust selle üle, milliseid veidrikke minu tagasihoidlik isik kogu aeg ligi on meelitanud. Mis teha, ah?