Big Brother

Mulle ei meeldi see, mida Google teeb, kogu mu elu tahab ta minu ühe ja ainsa gmailiga siduda. Arvestades spetsialistide arvamust sellest seltskonnast, kes nende guugelmuuglite taga on... olen muutumas paranoikuks.

Head Seda Aastat

Hea vähemalt, et veel jaanuargi on ja mitte juba suvi:) Ma pole jälle oma suure suuga antud lubadusest kinni pidanud, olles endiselt närb kirjutaja. A no püüan ikka vahepeal toimunust mingi ülevaate teha... Hea, kui keegi vahel torgib.

Detsember möödus peamiselt päris kodus kael pikkas lund oodates. Vat nüüd ta siis sajab, kui mina juba ammu tagasi olen! Vähemalt natuke lund ma ikka nägin ja sain katsudagi. Maal tegime vana-aasta õhtul lumememme, kes poole tegemise peal hakkas meenutama spagaati tegevat baleriini ja kui valmis sai, meenutas rohkem nagu kassi. Pime öö oli ju! Ja pärast sai mängitud mereröövleid, kes röövisid printsesse küll ühes rollis, küll teises. Kuni uus aasta kohale jõudis. Vaat mis võib juhtuda, kui korra aastas koju käima satud!

Tähtsündmusi ja kokkusaamisi oli mitu, aga eriti tore oli Asami külaskäik Eestisse. St peamiselt see, et ta üldse nii pika reisi vaevaks võttis ette võtta, polnud tema visiit ju viit ööpäevagi pikk. Selle aja sees jõudsin talle ikka ühtteist nipet-näpet näidata, sattusin isegi mõnda kohta esimest korda nagu vanasse laibakumi näiteks. Viisin ta isegi maale lehmalauta sõnnikulõhna nautlema ja Tartus panin oma vanasse voodisse magama, peale selle sai ta ju ka vetsueksootikat:) Kes mul Tartus külas käinud, see teab, millele vihjan. Teised vast ei tea, aga lagunevat välikäimlat ikka on näinud:) Ei suutnudki tegelikult Asamit millegagi päris ära ehmatada. Viisakas inimene nagu jaapanlane ikka on, väitis temagi, et kõik oli jube tore ja hirmsasti meeldis... Ehk siis ikka meeldis ka, vähemalt Adavere tuuliku suhtes olen ma küll 100 prossa kindel, et läks täkkesse!

Ning kui tuur läbi sai, sain hakata rahus puhkama ja jõudsalt kodumaiseid hõrgutisi sisse vohmima teadmisega, et tükk aega jälle sellist pekki ja ammugi verivorsti süüa ei saa. Õnneks mulle enamus jaapani toite sobib süüa küll, nii et pole ka suur õnnetus mõni aeg ilma olla. Sellegipoolest toppisin omale tagasisõiduks kaasa küll nii- ja naasugust nii mõõdutundetult, et tekkis tõsine hirm, kas pean lennujaamas osa välja viskama või ei pea. Ei pidanud. Turisti sai tegelikult mujalgi joostud. Kuna tagasi sõitsin Riiast, kasutasin juhust seal ringi jalutada ja moodsa termi võlusid nautida. Aitäh Evale ringitalutamise vaeva eest!

Kodus oli ilus olla, aga Jaapanis on ikka ka jälle hea tagasi olla. Tõõtegemisega tuli jälle muidugi harjuda, ja muudegi asjadega nagu linnapilt ja tipptunniaegsed rongid näiteks. Elades veidi "päris linnast" väljaspool, on hommikused rongid alati tööle ruttavaid "maakaid" puupungil täis, kuigi rongiliiklus on tihe mis tihe. Tipptundidel on kiirrongi peatustes perroon jaamakorraldajaid täis, kes konkreetselt lükkavad sisse iga inimese, kes otsapidi juba sisse on suutnud end nihverdada. Ja kuigi järgmine rong tuleb alati peaaegu kohe, siis ümberistumise kohtades on kindlasti vaja teisele rongile hirmsasti joosta, mitte niisama kõndida. Põhjus pidi olema selles, et nad kipuvad sisse magama ja kardavad hirmsasti hiljaks jääda... Kuskil naabermajades ka mul keegi magab vist kogu aeg sisse. Vähemalt pooled hommikud kuulen ühel kindlal kellaajal, kuidas keegi kontsade kolinal minu majast mööda jookseb. Jaapanlannade rongile jooksu stiil näeb välja muide sama huvitav nagu nende kõnnakki. Ühe jala varbad vahivad teise omadele otsa ja kontsad lohisevad mööda maad. Mitte et mina paremini jookseks, ma püüan üldse mitte joosta. Ja mul on veel kummalisi kalduvusi, nende kallal töötatakse.

Ahh, mul juhtus rattaga jälle õnnetus! Viga keegi ei saanud, keegi viis ratta lihtsalt pikale ringile jalutama, ma arvan. Esimese tööpäeva hommikul ratast parkides unustasin kõik võtmed suures hajameelsusehoos ratta külge. Arvasin küll, et selles müütiliselt madala kuritegevuse tasemega riigis minu ratast keegi ei taha, aga õhtul seda siiski enam ei olnud. Hea, et taipasin päeva jooksul tagavaravõtmed soetada, muidu poleks koju ka enam saanud. Politsei on tegevusse rakendatud ja jalgadel jälle rohkem tegevust. Moraal - mis kergelt tulnud, see kergelt läinud. Parkla on suur ja seal on vist miljon ratast tööpäeviti. Õhtuti näeb ta välja umbes selline:

Ahh, ja siis veel eriti seda, et Head Seda Aastat!

Jahh

No ma siis nüüd tulen. Kui lennuk alla ei kuku.

Päeva nali

Käisin soppamas. Lonkisin poes rahulikult ringi, ei pööranud sugugi tähelepanu sellele, mida 3 erinevast rahvusest müüjat omavahel jaapani keeles sädistasid. Aga nemad ei sädistanud niisama, rääkisid hoopis mind taga nagu maksma asudes selgus:) Poes oli käimas kihlvedu, kes suudab mu rahvuse ära arvata. Pole vist raske arvata, et keegi ei arvanud ära, pakuti Rumeeniat, Saksamaad ja Venemaad:) Mina võitsin sellest mängust allahindluse:)

Üldine tähelepanek on selline, et piirkondades, kus liigub rohkem turiste, ei eelda ükski müüja, et ma jaapanit puhun. Päris naljakas oli ka olukord teises poes, kus ma sattusin kuidagi sujuvalt hoopis teise poodi maksma minema. Selle asemel, et mulle seletada, kuhu ma maksma pean minema, haaras müüja sõnatult, aga ilmekalt mu ostukorvi ja juhatas mu niimoodi õigesse kohta:)

Ja juba on esimene jõulupidugi peetud. Pidu kulgeb üsna sama rida pidi mis Eestiski. Algul on kõik vait ja vagusi, aga mida lonks edasi, seda lärmakamaks läheb kuni keegi ütleb, et aitab nüüd küll ja pidu läbi. Tunnen end kõrvust tõstetuna, sest kuupäev valiti konkreetselt selliselt, et ma ka oma leivaisa üritusest osa jõuaks võtta. Hakkan ju esmaspäeval juba jälle kodu poole lendama! Aasta möödas nagu poleks olnudki!

Pane nad uskuma, et see on moodne. Ja nad ostavad

Õnnelik on jaapanlane, kes on suutnud omale soetada Louis Vuittoni käekoti. 19. sajandil alustanud prantslane ei pidavat Prantsusmaal enam eriti moes just olema, aga siin on ta HITT, millega ostetakse omale staatust, kui see puudub (tavaliselt puudub). Ma näen neid kotte iga päev igas variandis (aga pea alati just selliseid pruune ja monogrammiga, ilma monogrammita ma ei tunneks neid äragi) - ei päevagi LV kotita. Need on tohutult kallid ja koolitüdrukud on nõus tegema mida iganes, et see raha endale kokku ajada.

Mul on see au töötada LV Jaapani peakontori vahetus naabruses. Hoonel puudub praegu siiski vähimgi reklaam selles asuvale firmale. Reklaamid olid eemaldatud, kui töötajail noorte wannabide massilistest külaskäikudest kõrini hakanud saama:)

Hmm, praegu seda pilti vaadates ei tundugi ta enam nii kole... See tuleb ruttu välja ravida enne kui juuri ajama hakkab!

Suured teed ja rinnahoidjad

Üks väheseid kohti, kus neid näha saab, on Yokosuka, ameeriklaste suurim väljaspool kodumaad asuv mereväebaas. Yokosuka asub lahe ääres Yokohama lähedal ja kuni II Maailmasõja lõpuni töötas see sadama ja laevatehasena. See oli umbes see koht, kuhu ühel kaunil päeval või ööl üle-eelmisel sajandil maabusid kapten Perry mustad laevad nõudega avada Jaapani turg välismaistele kaubalaevadele, apelleerides lihtsalt tugevama õigusele. Päädis see sellega, et Jaapanis käivitus tohutu uuenduste laine (Meiji restauratsioon) ja no saidki väljamaalased, mis nad tahtsid.

Sõja lõppedes Ameerika okupatsiooni alates sai Yokosuka laevatehasest koht, kuhu Ameerika sõjamehed kanda kinnitasid ja sealt enam okupatsiooni lõppedeski ei suvatsenud enam lahkuda. Praegu on seal mingi 24,000 püsielanikku koos tsiviilide ehk naiste ja lastega. Oli omamoodi põnev sinna kohaliku eestlannast tsiviili külalisena sattuda - peamiselt hapukoore pärast, mida mujalt üldiselt ei leia:) Baasi sisse pääseb ainult kellegi külalisena ja baasi sattuda on ihaldusväärne, sest kaup on muu Jaapaniga võrreldes odavam. Kaup on kõik Ameerikast ja rinnahoidjad on tõepoolest vastavalt ameeriklannade mõõtudele peaaegu ainult D-F ja miks mitte ka G, H... Kaubamajas maksab ainult dollar ja müük on tegelikult külalistele suisa keelatud. A no mõni mõis, annad raha salaja kohaliku kätte ja küll see arveldab kassamammidega.

Üldine pilt on Yokosukas selline pruun, must ja natuke valget. Esimene asi, mida vallaline meremees teeb, kui saabub, on otsida omale kähku naine. Ma ei tea, neil on nagu mingi valu sellega, ainult selle ühe õhtu jooksul, mis ma seal ringi traageldasin, sain peaosa pereplaneerimises 13 aastat noorema meremehe unistustes ja mitu muud vidinat:) Kõik tormavad mööda linna ringi, till pikalt ees:) Nii, ja kui naine võetud, siis varsti saab ilusast pisikesest naisest ilus suur naine. Naistel muud füüsilist koormust peale koduste tööde ei ole ja McDonalds on nii maitsev...

Kohe sööngi ära viimased raasud kilost California Sunrise hapukoorest, juba kukkus best before... Ei jagunud kartulisalatiks ega midagi, aga kodusele kraamile ta ikka vastu ei saa!

Koledad inimesed ja ilusad inimesed

Jaapani televisioon on täis toidutegemise ja -söömise sõusid, naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi ning nõrgemaid alandavaid sõusid ja reklaame. Näiteks üks sõu on selline, kus kuulsuste grupp pannakse mingit ülesannet sooritama ja jube naljakas, kui mõni neist nii kehvasti sooritab, et suisa haiget saab. Või siis otsitakse vallalisele kuulsusele abikaasat. Suur on rõõm, kui aegade hämarusest välja kaevatud kandidaat on nõus kohtuma, aga vastupidi on lihtsalt piinlik. Ja nii edasi. Inimesed NUTAVAD sõudes. Eriti hinge aga on läinud üks purgikohvi reklaamikampaania, kus vana ja väsinud mees proovib erinevaid lihttöid teha nagu kirjakuller, valvur jms, aga saab tümitada küll klientide, küll roheliste mehikeste käest. Lohutust annab ainult see vastik purgikohv, mille nimi on BOSS. Tahaks teada, mis on tema LUGU. Ja kas selle kohvi sihtgrupp ongi elule jalgujäänud.

Naisteks riietunud mehi ja muidu värvilisi näeb ka niisama linna peal, eriti teatud piirkondades ja kellaaegadel. Üks suur 109-nimeline kaubamaja, mis on justkui kujunenud juba popkultuuri osaks (iga enesest lugupidav noor käib seal soppamas), avas hiljuti NAISTERIIETE OSAKONNA MEESTELE. Jaapan on geide paradiis. Paljud noored poisid oleks kohe tüdrukud valmis, kui neile kleit selga panna, nad on lihtsalt nii naiselikud juba originaalis. Naised ise jäävad siiski naisteks, ka vanas eas. Või pigem, mingi 30-40 eluaastani on nad sellised kawaii ehk armsad tütarlapsed, siis hakkavad neist naised saama. Kawaii olemine nõuab jaapanlasena sündimist, moevoolude järgimist ja spetsiaalset kõnnakut. On kawaii kõndida varbad rõhutatult sissepoole, sest see jätab tüdrukust natuke hädise mulje, ja milline mees ei tahaks tunda end naise kõrval just selle tugevamana. Siinsed välismaa naised ei saavuta iial sellist taset, et neid võrdselt jaapanlannadega kawaiideks peetaks. Nende jaoks on sageli teine sõna - kawaisoo ehk et näib armas:)