Meil käisid külas Leigarid. Saatkond pidas kodumaa sünnipäeva kohe nii uhkelt, et vedas terve tantsutrupi kohale. Pidu ja pillerkaar oli taevani, saatkonna maja kujunes Eesti Majaks (mida ta sisuliselt oli juba varemgi) ja mina sain puuga pähe nagu ikka. Sattusin nimelt Leigareid paarile kontserdile lava peale tõlkima (pilli- ja rahvarõivajuttu), mis lõppes sellega, et suutsin ühe sponsori nii ära petta, et ta mulle edaspidigi tõlgina tööd pakub. Piinlik lugu, sest ma ei suutnud esialgu tema tööpakkumise meilistki aru saada:)
Esimene kontsert oli Sakus. Eesti Saku ja Jaapani Saku on sõpruslinnad, viimases asub ka üks Jaapani Eesti Sõprusühinguid. Minul läks tõlkimine puhta rappa, ma ei osanud paberi pealtki maha lugeda ja taga targemaks läks pärast linnapea vastuvõtul. Jaapanlased pidasid arvukalt kõnesid ja vist luuludes olles arvates, et ma kohe olengi tõlk, surusid mulle muudkui mikrofoni nina alla. Ühe kõnega sain hästi hakkama, sest üks tark mees oli taibanud mulle oma kõne paberi peal tund aega ette pihku pista. Kiireks läks, aga läbi närisin. Teisi mehi tõlkisin a la "Ma ausalt öeldes ei saa hästi aru, mida see mees siin praegu räägib, aga ta tahab teid jubedalt tänada selle eest, et olete nii pika reisi ette võtnud..." kuni ühel hetkel ma keeldusin pada ka ajamast. A nad olid ikka õnnelikud:)
Muide, Sakus oli neil päevil lumi möllamas ja Tokyos niisama suur tuul. Järgmisel päeval tagasi sõites jäin shinkanseniga POOL TUNDI hiljaks. See on rong, mis kunagi ei hiline ja mille juht peab seletuskirja kirjutama, kui ta juba pool MINUTIT hiljaks jääb. Tol päeval tegelikult mitmel liinil liiklus lihtsalt seisis rööbastele puhutud puude pärast.
Aga paneme siia siis paar pidupilti ikka kah. Sain minagi endale liniku lõpuks pähe. Kuulun nüüdsest 2-liikmelisse "Japonskie Leigarite" segatantsurühma. Iga suur algab väikesest sammust;)
Eesti mehed kui mastimännid... Keskmine daam on jaapani tantsu õpetaja, teised kaks tema õpilased, õekesed, kes esitasid väga kaunist Sakura tantsu.
Vannist tulnud. Kuna nukkude püha oli lähenemas, oli hotelli nukud üles rivistatud. Püha on 3. märtsil ja selleks päevaks peab nukud jälle aastaks kokku korjama, muidu ei saa nende omanik mehele.
Viimane etendus oli meie välisministrile. Isegi tema suudeti põrandale vedada, rääkimata igast muust rahvast. Selle pildi peal teda siiski pole, aga siin on teisi edevaid inimesi:)
_2.jpg)
