Detsember möödus peamiselt päris kodus kael pikkas lund oodates. Vat nüüd ta siis sajab, kui mina juba ammu tagasi olen! Vähemalt natuke lund ma ikka nägin ja sain katsudagi. Maal tegime vana-aasta õhtul lumememme, kes poole tegemise peal hakkas meenutama spagaati tegevat baleriini ja kui valmis sai, meenutas rohkem nagu kassi. Pime öö oli ju! Ja pärast sai mängitud mereröövleid, kes röövisid printsesse küll ühes rollis, küll teises. Kuni uus aasta kohale jõudis. Vaat mis võib juhtuda, kui korra aastas koju käima satud!
Tähtsündmusi ja kokkusaamisi oli mitu, aga eriti tore oli Asami külaskäik Eestisse. St peamiselt see, et ta üldse nii pika reisi vaevaks võttis ette võtta, polnud tema visiit ju viit ööpäevagi pikk. Selle aja sees jõudsin talle ikka ühtteist nipet-näpet näidata, sattusin isegi mõnda kohta esimest korda nagu vanasse laibakumi näiteks. Viisin ta isegi maale lehmalauta sõnnikulõhna nautlema ja Tartus panin oma vanasse voodisse magama, peale selle sai ta ju ka vetsueksootikat:) Kes mul Tartus külas käinud, see teab, millele vihjan. Teised vast ei tea, aga lagunevat välikäimlat ikka on näinud:) Ei suutnudki tegelikult Asamit millegagi päris ära ehmatada. Viisakas inimene nagu jaapanlane ikka on, väitis temagi, et kõik oli jube tore ja hirmsasti meeldis... Ehk siis ikka meeldis ka, vähemalt Adavere tuuliku suhtes olen ma küll 100 prossa kindel, et läks täkkesse!
Ning kui tuur läbi sai, sain hakata rahus puhkama ja jõudsalt kodumaiseid hõrgutisi sisse vohmima teadmisega, et tükk aega jälle sellist pekki ja ammugi verivorsti süüa ei saa. Õnneks mulle enamus jaapani toite sobib süüa küll, nii et pole ka suur õnnetus mõni aeg ilma olla. Sellegipoolest toppisin omale tagasisõiduks kaasa küll nii- ja naasugust nii mõõdutundetult, et tekkis tõsine hirm, kas pean lennujaamas osa välja viskama või ei pea. Ei pidanud. Turisti sai tegelikult mujalgi joostud. Kuna tagasi sõitsin Riiast, kasutasin juhust seal ringi jalutada ja moodsa termi võlusid nautida. Aitäh Evale ringitalutamise vaeva eest!
Kodus oli ilus olla, aga Jaapanis on ikka ka jälle hea tagasi olla. Tõõtegemisega tuli jälle muidugi harjuda, ja muudegi asjadega nagu linnapilt ja tipptunniaegsed rongid näiteks. Elades veidi "päris linnast" väljaspool, on hommikused rongid alati tööle ruttavaid "maakaid" puupungil täis, kuigi rongiliiklus on tihe mis tihe. Tipptundidel on kiirrongi peatustes perroon jaamakorraldajaid täis, kes konkreetselt lükkavad sisse iga inimese, kes otsapidi juba sisse on suutnud end nihverdada. Ja kuigi järgmine rong tuleb alati peaaegu kohe, siis ümberistumise kohtades on kindlasti vaja teisele rongile hirmsasti joosta, mitte niisama kõndida. Põhjus pidi olema selles, et nad kipuvad sisse magama ja kardavad hirmsasti hiljaks jääda... Kuskil naabermajades ka mul keegi magab vist kogu aeg sisse. Vähemalt pooled hommikud kuulen ühel kindlal kellaajal, kuidas keegi kontsade kolinal minu majast mööda jookseb. Jaapanlannade rongile jooksu stiil näeb välja muide sama huvitav nagu nende kõnnakki. Ühe jala varbad vahivad teise omadele otsa ja kontsad lohisevad mööda maad. Mitte et mina paremini jookseks, ma püüan üldse mitte joosta. Ja mul on veel kummalisi kalduvusi, nende kallal töötatakse.
Ahh, mul juhtus rattaga jälle õnnetus! Viga keegi ei saanud, keegi viis ratta lihtsalt pikale ringile jalutama, ma arvan. Esimese tööpäeva hommikul ratast parkides unustasin kõik võtmed suures hajameelsusehoos ratta külge. Arvasin küll, et selles müütiliselt madala kuritegevuse tasemega riigis minu ratast keegi ei taha, aga õhtul seda siiski enam ei olnud. Hea, et taipasin päeva jooksul tagavaravõtmed soetada, muidu poleks koju ka enam saanud. Politsei on tegevusse rakendatud ja jalgadel jälle rohkem tegevust. Moraal - mis kergelt tulnud, see kergelt läinud. Parkla on suur ja seal on vist miljon ratast tööpäeviti. Õhtuti näeb ta välja umbes selline:
Ahh, ja siis veel eriti seda, et Head Seda Aastat!
_2.jpg)